Käivitus Alexela ja tehnikaülikooli arendatava uue põlevkivitehnoloogia loomise järgmine etapp

Tallinna tehnikaülikooli ja Alexela tütarettevõtte Kerogen OÜ täna allkirjastatud koostööleppe tähistab kolmanda etapi algust projektis, mille eesmärgiks on asuda tootma põlevkivist keemiatööstuste tarvis väärtuslikke kemikaale.

EASi poolt 1,5 miljoni euroga rahastatavate tööde eesmärgiks on jõuda kahe aasta pärast Kiviõli Keemiatööstuses katsetehnoloogiani, kus põlevkivist eraldatakse esmalt selle orgaaniline osa ehk kerogeen ja muundatakse see keemiatööstuses väga laialdaselt kasutavateks dikarboksüülhapeteks.

„Idee, et põlevkivi võiks hoopis teistmoodi kasutama hakata nii, et talle võib hoopis teistmoodi läheneda ja nii sellest praktiliselt kasu tõuseb – see töötab! Me ei pea teda õliks tegema, me ei pea teda põletama,“ ütles täna akadeemik ja tehnikaülikooli professor Margus Lopp teadusprojekti senist kulgu kokku võttes.

Ta märkis, et realiseeritav idee - saada põlevkivis olevad molekulid uut moodi kätte - muudab põlevkivi kordades väärtuslikumaks ja kallimaks tooraineks, kui seda soojuse saamiseks lihtsalt põletada.

Margus Lopp lisas, et tehnoloogia arendamise käigus on selgunud, et kerogeeni kõrvalproduktina on põlevkivist võimalik toota ka kloriidivaba jää- ja lumetõrjevahendit. See on äärmiselt loodussõbralik ja suudab jääd sulatada kuni -60 kraadises külmas. Tooteks on kaltsiumatsetaat ja seda saadakse toorpõlevkivi töötlemisel äädikhappega – viimast saab Eestis toota aga näiteks biomassist. Lisaks tekib veel äärmiselt puhast süsihappegaasi, mis on samuti kaup.

Projekti peakeemik Kristiina Kaldas selgitas Fortele, et järgneva kahe aasta jooksul seisab teadlaste rühmal ees suure hulga pisikeste detailide lahendamine. „Kuidas söödetakse kivi ette, millises vahekorras on ta segatud veega, milline peab olema reagentide ja hapniku omavaheline vahekord, et võimalikult väikese reagentide hulgaga saada võimalikult palju toodet,“ kirjeldas ta mõningaid väljakutseid.

Põlevkivi koosneb laias laastus kahest osast: orgaanilisest osast ehk kerogeenist ja mineraalsest osast ehk tavaliselt paekivist. Kerogeeni leidub põlevkivis umbes 30-40 protsenti.

Antud juhul põlevkivi purustatakse, lastakse väljatöötatud madalatemperatuurilisest (sh happeid kasutavast) valikuliseks oksüdatsiooniprotsessidest läbi ja eraldatakse see aine, mis ei reageerinud. Kerogeenist omakorda saab keemiatööstuses väga laialdaselt kasutavaid dikarboksüülhappeid.

„Kerogeenipõhist dikarboksüülhapete tootmist maailmas senini üldse olemas ei ole,“ ütles Kristiina Kaldas.

Küll aga saadakse vajalikud dikarboksüülhapped täna naftapõhisel kemikaalide töötlemisel - näiteks ka kuue süsinikuga adipiinhape, millest toodetakse nailoni. Kaldas ütles, et maailmas on tõusutrendis biomassi muundamine dikarboksüülhapeteks bakterite abil, aga see ei ole hea lahendus suurema süsiniku arvuga dikarboksüülhapete jaoks.

Dikarboksüülhapetest on võimalik toota biolagunevaid plaste, kõikvõimalikke ehitusvahte või nende lisandeid, õlide lisakomponente.