KAKS KÜSIMUST | Rahvastikuteadlane Allan Puur: maailma rahvaarvu kasv asendub kahanemisega

ÜRO andmeil on just täna päev, mil maailma elanikkond kasvab esimest korda 8 miljardi inimese suuruseks, Tallinna Ülikooli rahvastikuteadlase Allan Puuri hinnangul seisab aga ees rahvastikupildi põhimõtteline ümberkujunemine ning kasv asendub kahanemisega.

Milliseid mõtteid teist number 8 miljardit tekitab ? Me näeme maailma väga erinevat arengutaset, elujärge, mida arvate planeedi võimest taluda sellist kogust inimesi?

Kindlasti on tegemist tähelepanuväärse teetähisega, mis annab põhjust mõtiskleda selle üle, kuhu inimkond on oma pikal teekonnal jõudnud ja mis ees ootab.

Kes on maailma rahvaarvu pikaajalise muutusega kursis, see teab, et ajavahemik iga järgmise miljardini jõudmiseks on kiiresti lühenenud. Kui esimese miljardini jõudis inimkond hinnangute kohaselt 19. sajandi algul ning selleks kulus aastatuhandeid, siis teise miljardini jõuti 1927. aastal ehk veidi enam kui 120 aastaga. Rahvaarv ületas kolme miljardi piiri 1960. aastal ehk 33 aastat hiljem. Eelmine, seitsmes miljard sai täis 2012. aastal ja vaid kümme aastat hiljem tähistame me kaheksanda miljardi rajajoone ületamist.

Tegemist on lühima ajavahemikuga miljardilise rahvaarvu juurdekasvu saavutamisel. Sellest võib tekkida tunne, nagu oleks inimkond eksponentsiaalse kasvu teel.

See on siiski ekslik, sest rahvastiku kasvu kiirus saavutas maailmas oma tipu 1960. aastatel ja on sestsaadik pidevalt vähenenud. Kui 1960. aastatel ulatus aastane rahvaarvu kasvutempo 2%-ni aastas, siis mullu oli kasvutempo 0,82% ja prognoosid näitavad kasvu aeglustumist.

ÜRO prognooside kohaselt jõuab maailma rahvaarv 2030. aastate teisel poolel üheksa miljardini ja 2050. aastate lõpul ületatakse kümne miljardi piiri. Sajandi eelviimasel kümnendil peaks aga pikka aega kestnud kasv asenduma kahanemisega.

Põhjuse seda uskuda annab asjaolu, et kuuest maailmajaost neljas - Aasias, Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Lõuna Ameerikas - on sündimus juba praegu vähenenud tasemeni, mis ei taga rahvaarvu püsimist. Veel üks maailmajagu, Okeaania, jõuab selle olukorrani mõne lähema aasta jooksul. Sisserändele vaatamata täheldati Euroopas 2021. aastal rahvaarvu vähenemist.

Aasias ja Lõuna-Ameerikas tagab suhteliselt noor vanuskoostis paaril lähemal kümnendil veel kasvu jätkumise, aga 2050. aastatel peaks neis piirkondades algama rahvaarvu vähenemine. Põhja-Ameerikas ja Okeaanias võib sisseränne kao algust mõnevõrra kauem edasi lükata, kuid loomulik iive pöördub sealgi negatiivseks.

Seega näeme 21. sajandil enamikus maailma piirkondades rahvastikupildi põhimõttelist ümberkujunemist võrreldes eelnevate sajanditega.

Milliseid tendentse võime tähendada viimase miljardi täitumisel - üha vananev rahvastik, oodatav eluiga?

Rahvaarvu kasvu aeglustumisega kaasneb rahvastiku vananemine. Paljudes arenenud riikides peaks keskmine eluiga ÜRO ennustuste kohaselt 21. sajandi teisel poolel jõudma 90 aastani. Kuid vananemine jõuab eelseisvatel kümnenditel üha rohkem ka tänaste ja eilsete arengumaadeni.

See muutus nõuab neilt ühiskondadelt suurt kohanemispingutust, sealhulgas eakate toetamiseks mõeldud sotsiaalsüsteemi ülesehitamist.

Vähenenud ja madala sündimuse tõttu langeb üha enamates riikides rahvastiku juurdekasvu probleem lähematel aastakümnetel päevakorrast.

Kuid keskkonnamured jäävad.

Nende lahendamiseks ei tule tegelda aga rahvaarvu kasvu pidurdamisega, vaid tuleb keskenduda jõuliselt tehnoloogilist siirdele, mis asendaks senised tehnoloogiad, sh fossiilkütuste kasutamise, uute ja puhtamatega.

Ainsa maailmajaona suureneb kiirest rahvastikukasvust tingitud surve ressurssidele Aafrikas. ÜRO prognoosi keskmise variandi kohaselt kasvab Aafrika rahvaarv praeguselt 1,4 miljardilt 21. sajandi lõpuks 3,9 miljardini. On ilmne, et jätkuva rahvaarvu kasvu ja kliimamuutusega toimetulekuks vajab Aafrika senisest märksa rohkem tuge ülejäänud maailmalt.

See aitaks Aafrikal kiiremini nüüdisajastuda, Euroopa jaoks aga tagasi hoida ka Aafrikast lähtuvat rändesurvet.