Astronoomid fikseerisid juhuslikult momendi, kuidas täht umbes 11,5 miljardit aastat tagasi suri, oma avastust kirjeldasid nad teadusajakirjas Nature. Algselt otsis teadlaste meeskond eesotsas Wenlei Cheniga Minnesota ülikoolist gravitatsiooniläätsi – massiivseid objekte, mis oma gravitatsiooni mõjul aegruumi painutavad, võimaldades teadlastel neid kasutada kosmilise suurendusklaasina.

2010. aastal tegi Hubble'i kosmoseteleskoop mitu pilti galaktikaparvest Abell 370. Teadlasi huvitas see seetõttu, et tegemist on praktiliselt ideaalse gravitatsiooniläätsega. Pilte tähelepanelikult uurides märkasid nad kolme ülesvõtet, millel on jäädvustatud supernoova ehk täht, mis on jõudnud oma arengu lõppfaasi.

Uuring näitas, et oma parimatel aegadel oli see Päikesest umbes 530 korda suurem.

Sarja esimese pildi tegi Hubble vaid kuus tundi pärast supernoova algust. Teise ja kolmanda ligikaudu kümme ning 30 päeva pärast plahvatust.

Pärast surnud tähest lähtuva valguse uurimist hindasid astronoomid supernoova vanuseks umbes 11,5 miljardit aastat. See teeb sellest ühe vanima ja kaugeima supernoova, mille teadlased on leidnud.

Hubble'i teleskoop saadeti orbiidile 24. aprillil 1990 kosmosesüstiku Discovery poolt ning sellest ajast saadik on see Maale edastanud miljoneid unikaalseid pilte, mis on oluliselt laiendanud teadlaste arusaama universumi ehitusest ja päritolust. Seade on enam kui veerandsajandi jooksul teostanud 1,2 miljonit 38 000 kosmoseobjekti vaatlust, mille põhjal on kirjutatud umbes 13 000 teadusartiklit. Ekspertide sõnul on Hubble inimkonna ajaloo üks efektiivsemaid teadusinstrumente.