Citroëni mudelivalikus Xantia asendanud C5 esimene põlvkond nägi ilmavalgust 2000. aastal. See asendati seitsme aasta pärast teisega, mis rabas maailma fikseeritud keskosaga rooliga ning mida toodeti terve kümnendi. Kuna aga kõrgemate autode trend oli vääramatu, lisandus nimele tähistus „Aircross“ ning ühtäkki paiknes mudelivaliku tipus hoopis linnamaastur.

Märkamatu uus disain

Küsimuse peale, mis Citroëni lipulaeva juures näovärskenduse raames üldse muutus, võiksid prantsuse disainerid solvuda – ja õigusega. Tutvustas ju Citroën sel autol oma uut disainikeelt, mis ei jää märkamata kusagil – olgu tegu esitulede, velgede või muuga. Auto põhiväärtused aga on paigas – ja need näovärskenduse käigus ei muutunud.

Esiosa lahendus on üsna julge, kuid Citroëni puhul ei tohiks see üllatada. Tuled on jagatud kaheks tasandiks, millest ülemine toimib päevasõidutuledena, lähituled aga on ühe taseme võrra madalamal. Põrkeraua servades on veel kaks heleda raamiga ava, ning päris nende all on udutuled.

Külgvaates on tegu klassikalise linnamaasturiga, silma torkab aga kroomi ohter kasutamine akende ümber, eriti tagaosas. Mõistagi katab rattakoopaid ja uste alaosa tume AirBump plastik, kuid jällegi leiame Citroëni omapärana sealt (sarnaselt esiosale?) heleda raami. Läikiv tume C-piilar aga püüab jätta „lendleva katuse“ efekti.

Citroën C5 Aircross

Loodud mugavaks, koostatud kvaliteetselt

C5 Aircrossi olemusest saab kohe aru (juhi-)istmele maandudes. Esimese hooga ehmatab see pehmus (uue põlvkonna Citroën Advanced Comfort istmed, mille südamikud on valmistatud kõrgtihedusega vahust, mida katab täiendav 15 mm vahukiht) lausa ära, kuid mõne päevaga on võimalik sellega ära harjuda – ning siis enam teistsuguseid ei tahagi.

Sõidupuristide jaoks napib esiistmetel külgtuge, kuid see pole auto iseloomu ja veermiku häälestuse tõttu üldse oluline. Samas pole sõiduasend halb, aga ka mitte väga hea. Rooli reguleerimise ulatus võiks olla suurem, tõeliselt sobiva isteasendi leidmine pole lihtne.

Sisemus tervikuna ja seal kasutatud materjalid tekitavad vastuolulise tunde. Nii jätavad istmed, käepidemed ja ukselingid väga kvaliteetse ja luksusliku mulje, kuid seda enam on raske mõista, miks keegi kombineeris seda kõva plastikuga uksepaneelidel, keskkonsoolis ja kaasreisija ees. Võib-olla ainult kesktunnel ei peaks nii massiivne olema.

Tagaistmel on selgelt tunda, et see on mõeldud kolmele. Nii istmed kui seljatugi on jaotatud võrdseteks osadeks, mitte pole keskel istujat sunnitud ära mahtumiseks akrobaatilisi trikke tegema. Samas tuleb arvestada, et need on üsna kitsad, nii et tegelikult pole kolmest täiskasvanust seal ühelgi kuigi mugav.

Istmete edasi-tagasi liigutamine võimaldab soovi korral avardada niigi suurt pakiruumi (580 l) taga istujate jalaruumi arvelt, kuid seda on mõtet kasutada siiski ainult siis, kui tõesti väga-väga vaja on. Kõige tagumises asendis on jalaruumi piisavalt (müts vastu lage ei käi niikuinii), kuid mitte oluliselt rohkem, maksimaalselt ette seatuna aga pole sinna istuda praktiliselt võimalik. Sisenemine-väljumine on taga aga äärmiselt mugav tänu suurele ukseavale.

Munakivitestis saadud viielise hinde võiks ju mingil määral kulgemist pehmendavate lamellrehvide arvele kirjutada, kuid selleks pole vajadust. Testisime mitu korda erineva kiirusega ning üksmeelne hinnang maksimumpunktide väärilisest esitusest ei muutunud. Kõik autod võiksid olla niimoodi koostatud!

Sõidutunne kui laevas

Sõit jätkab istmele maandumise emotsiooni. Sedavõrd pehmet ja mugavat kulgemist ei ole suutnud pakkuda mitte ükski teine varem testitud auto – ka prantslaste seast mitte (kuigi Renault Koleos jõudis sinna väga lähedale). Väiksemad ebatasasused ületatakse täiesti märkamatult ning suuremate puhul sõltub juba takistuse kõrgusest, kui palju auto kaldub, mugavus selle all aga ei kannata.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.