Rahvusvaheline teadlaste meeskond, sealhulgas New Yorgi ülikooli Grossmani meditsiinikooli esindajad, on uurinud surma äärel olnud inimeste kogemusi. Tulemusi esitleti 6. novembril American Heart Associationi elustamisteaduse sümpoosionil, vastav artikkel ilmub peagi Medical Xpressis.
Autorid küsitlesid 567 osalejat, kelle süda oli seiskunud ja kes olid läbi teinud elustamise, ning jagasid nüüd oma kogemusi elu ja surma piiril olekust.
Spetsialistid märkisid, et muljed erinevad elustamise käigus tekkinud hallutsinatsioonidest ja unenägudest. Katsealused rääkisid, et tunnetasid teadvuse eraldumist kehast, jälgisid sündmusi kõrvalt ilma valu ja piinadeta ning hindasid ka oma elu, tegusid, kavatsusi ja teiste inimestega seonduvaid mõtteid.
Lisaks testiti osalejaid esimest korda varjatud ajutegevuse osas. Selgus, et nad kogesid aktiivsuse puhanguid, sealhulgas gamma-, delta-, teeta-, alfa- ja beetalaineid, mis kestsid kuni tund pärast elustamist. Mõned neist impulssidest tekivad siis, kui inimesed on teadvusel ja aju täidab keerulisi funktsioone: mõtlemist, mälust otsimist ja teadlikku taju.
Tulemused viitavad sellele, et surma äärel või koomas viibides kogevad inimesed ainulaadset sisemist teadlikku kogemust. Aju suurenenud aktiivsuse mõõdetavate elektriliste signaalide tuvastamine koos sarnaste surmamälestuste lugudega viitab sellele, et inimese eneseteadvus, nagu ka muud bioloogilised kehafunktsioonid, ei pruugi surma korral täielikult lakata.
Samuti on autorite sõnul vaja rohkem uuringuid, et täpsemalt määratleda inimese surma mälestuste biomarkereid ja jälgida elustamise pikaajalisi psühholoogilisi mõjusid.
