GPS-seadmega varustatud vöötsaba-vigle lendas täpsemalt 13 560 kilomeetrit - ühe jutiga Alaskalt Tansaaniasse. Paljud linnud rändavad kindlasti veelgi pikemaid vahemaid, kuid mõõta pole neid seni ametlikult suudetud. Võimalik saab selline rändamine aga olla vähemalt kolme erilise lindude omaduse tõttu.

Ornitoloog Peep Veedla rääkis ETV saates Terevisioon, et lindudel on see tore omadus, et nad koguvad rasvavarusid. Näeme meil omalgi põldudel, kui haned on pikalt paigal - ja seda ikka selleks, et enne rännet rasvavarusid koguda.

„Vöötsaba viglel on esiteks väga voolujooneline keha, teiseks on tal eriline hea oskus kasutada vähe rasvavaru korraga. Ehk siis: on välja arvutatud, et tal kulub vaid 0,41 protsenti oma rasvavarudest päevas. Ööbik kulutab rännates näiteks ühe protsendi rasvavarudest päevas,“ rääkis Veedla-

Antut rekordiomanik lendas järjest üheksa ööpäeva ja kulutas selle ajaga ära 88,5 protsenti oma rasvavarudest.

„Mängus on ka see lindude omadus, et nad oskavad mikrounega läbi saada: pool ajust puhkab ja teine pool on töös. Piiritajad näiteks veedavad kogu oma elu õhus ja ei maandu üldse rohkem kui vaid pesitsusajal. Ka nemad suudavad korraga nii puhata kui lennata,“ selgitas ornitoloog.

Mis liuglemisse puutub, siis seda suudavad Veedla sõnul teha suured linnud – kured, kotkad ja teised röövlinnud – ja nad rändavad päevasel ajal, et kasutada ära tõusvaid õhuvoolusid. Paljud värvulised rändavad aga just öösel või siis lausa ööpäevaringselt – seal pole mingit liuglemist ja tiivad liigutavad väga kiiresti.

Üks suuremaid rännulinde on Veedla sõnul rändtiir, kes pesitseb Arktikas polaarpäeva ajal ja talvitub Antarktikas – taas polaarpäeva ajal. Seega veedavad nad 80 protsenti oma elust päikese käes, ent selle nimel tuleb neil lennata koos kohapealsete lendamisega kuni 90 000 kilomeetrit aastas.