Proovisõit | Abarth 595 - palju sõnu polegi vaja

Kas mäletate hiljuti juhtunud lugu, kus üks proua kirjutas Twitteris, kui osavalt ta Eesti maksusüsteemi lollitas, ja talle vastas endine president Toomas Hendrik Ilves, küsib Vladimir Niinimäki portaalis Accelerista.com.

Naljakas ja väga paljastav lugu sellest, kui lihtne on Eestis erinevatel tasanditel suhelda. Minu tuttavate hulgas on suur hulk poliitikuid, näitlejaid, ettevõtjaid, arste, kirjanikke ja palju teisi. Aga on keegi, keda ma oma kontaktide nimekirjast ei leidnud – preester. Kahju, sest sel nädalal oleks mul teda kindlasti vaja olnud. Ma arvan, et ma pole kaugeltki ainuke, kes preestrit ei tunne, ja seetõttu võiks ta olla Abarth 595 standardvarustuses, mis mul sel nädalal proovida oli. Lubage, ma selgitan.

Ma tavaliselt ei patusta tee peal. Jah, mul on paar parkimistrahvi olnud, kunagi olid ka mõned kiiruse ületamise eest, aga üldiselt pean ennast seadusekuulekaks autojuhiks. Veelgi enam, pärast Porscheringil Toyota GT86-ga sõitmist mõistsin, kui rumalad ja ohtlikud näevad välja inimeste katsed linnas agressiivselt sõita. Aga kui istusin laupäeval Abarth 595-s, siis pühapäeval vajasin kannatlikku preestrit, kes seda ülestunnistust kuulaks.

„Andke mulle andeks, padre, ma olen pattu teinud. Unustasin suunatulesid kasutada, kuna nende eest vastutav hoob on väga tundetu, mistõttu kiirel rajavahetusel need sageli ei tööta. Ma ei sõitnud kordagi rahulikult foori alt minema. Kas te naerate? Nautisin iga allavahetust! Ja ilmselt võiksin liiklusummikus autojuhid väga närvi ajada, sest tänu sellele, et Abarth on mänguauto pikkune, võisin ma peaaegu ilma peegleid kasutamata rada vahetada. Ja auto sain parkida ka poolele parkimiskohale, mis ajas kõik linnamaasturite juhid marru. Kas te ikka kuulate, püha isa? Kas teate, kuidas see väljalaskesüsteem tunnelis kõlab?“

Mis see siis on – Abarth 595? Tõenäoliselt teate Fiat 500 olemasolust – ülikompaktne luukpära, mille rendite, kui lähete puhkusele Itaaliasse, Kreekasse või… ma ei tea, Islandile. Neid on igal pool – mõnda aega pakkus isegi CityBee neid autojagamiseks. Mul oli ka üks – šikk punane Fiat 500 Sport 1,4 mootoriga ja „uskumatu“ saja hobusega kapoti all. Väga võluv auto, millega me naisega isegi Nordkapi neemele sõitsime. Abarthi spetsialistid otsustasid kunagi, et just sellest autost peaks saama rajaauto, mis sobib suurepäraselt ka linnas sõitmiseks.

Abarthis on lihtne vigu leida – näiteks halva kvaliteediga plastik sõitjateruumis, vähe varustust (pole isegi tahavaatekaamerat ega istmesoojendust) või kesine juhimugavus pikkadel sõitudel. Kuid need ei olegi põhilised asjad, miks te selle turbomootoriga linnumaja eest 25 000 eurot maksate. Abarth on hea võimsuse ja juhitavuse täiuslik tasakaal. See on ainult nii hea, kui hea on teie sõiduoskus.

Ta lendab pingutuseta sinna, kus pean oma Alfa Romeo 159-ga hoogu maha võtma. Jah, see pole kõige kiirem – Competizione enim laetud versiooni puhul vältab 0-100 km/h 6,7 sekundit, millele teeb foorisprindis silmad ette isegi eelmisel nädalal testitud Jeep Wrangler. Kuid ta ei lakka tekitamast kurja sportauto tunnet, temaga sõitmisest saab siira naeratuse näole. Kes ütles, et mootori võimsus on sportauto puhul kõige tähtsam?

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.