Intervjuu | Olulistele küsimustele elektriautode kohta vastab Renault' elektromobiilsuse ekspert

Andrzej Gemra on rohkem kui 30 aastat Renault Grupis töötanud elektromobiilsuse ekspert, kes teab süvitsi rääkida näiteks sellest, mis juhtub autoakudega, kui neid enam autodes kasutada ei saa, elektriautode turvalisusest, Renault’ keskkonnaambitsioonidest ja paljudest muudest kaasnevatest teemadedest. Teda intervjueeris Indrek Jakobson Accelerista.com portaalist.

Alustame algusest. Mis on üldse elektromobiilsus? Kuidas seda terminit mõista?

Elektromobiilsus või sisepõlemismootori asendamine elektriajamiga on viis vähendada mootorsõidukite negatiivset keskkonnamõju. Sisepõlemismootoritel põhinev transport paiskab õhku tervelt 23% maailma süsihappegaasiheitmeist, millest omakorda 45% tekitavad sõiduautod.

Elektromobiilsus, mida mõnikord kutsutakse ka e-mobiilsuseks, on seotud:

• sõidukitega, millele on paigaldatud elektriajam või akupakk;

• vastavate tehnoloogiatega;

• selliste sõidukite toetamiseks vajaliku taristu, sealhulgas laadimisjaamadega.

Renault on oma rohkem kui kümneaastase elektromobiilsuse kogemuse vältel müünud enam kui 400 000 elektrisõidukit, mis on kokku läbinud enam kui 10 miljardit sõidukilomeetrit.

Elektrifitseerumine on pidev protsess – akude maht ning seeläbi ka elektriajami olulisus üha kasvavad ning võimalusi elektri rakendamiseks on üha rohkem.

Poolhübriidid (inglise keeles Mild Hybrid, lühidalt MHEV-id) kasutavad väikest elektriajamit, mis üksnes abistab sisepõlemismootorit, vähendades seeläbi CO2 heitmeid umbes 10%. Reeglina on neis hübriidsüsteemi pinge 12 või 48 volti. Need autod ei sõida aga meetritki ainult elektri jõul.

Täishübriidid ehk HEV-id ja pistikhübriidid ehk PHEV-id kasutavad elektriajamit juba rohkem. Lisaks toetamisele suudab elektriajam ka sisepõlemismootorit asendada ning sõidukit üksinda liigutada, pistikhübriidide puhul mõnikord isegi üle 50 km. HEV-i puhul tähendab see umbes 20%, PHEV-i puhul aga lausa kuni 75% vähendatud CO2 heidet.

Täiselektrilised autod või akuelektriautod ehk BEV-id aga ei paiska õhku üldse heitmeid.

Kes ja mida saavad teha, et inimesi sellest teemast huvituma panna? Kuidas panna inimesed mõtlema elektromobiilsusele, kui nad teevad oma suuri (näiteks autoostu) või väikseid (kuidas ma täna tööle ja koju lähen) otsuseid?

Teadlikkust sisepõlemismootoritel põhineva transpordi negatiivsest keskkonnamõjust saavad tõsta kõik alates ajakirjanikest, MTÜ-dest ja koolidest kuni poliitikuteni välja. Oluline on rääkida saastest ja selle mõjust elanikkonnale, eriti linnades – ja tuua välja elektrisõidukite väiksem pidamiskulu.

Elektrisõidukitele üleminekut saab kiirendada nii rahaliste kui mitterahaliste meetoditega – ostutoetused, laadimistaristu arendamine, heitmevabade tsoonide loomine jne.

Kõige suurem kasutegur on nullheitmega sõidukitel koos elektri tootmisega taastuvatest allikatest, mille tarbeks tuleb valitsustel soodne pinnas luua.

Kuidas elektromobiilsus kõigis transpordisektorites hetkel jaotub ning kuidas see 10 ja 15 aasta pärast välja võiks näha?

Euroopa Parlament on otsustanud, et Euroopa Liidus ei saa alates 2035. aastast registreerida uusi sisepõlemismootoriga autosid ja samal ajal muutuvad nõuded sisepõlemismootoritele üha rangemaks. Meil on vaja sujuvat elektrifitseerimist, et vähendada transpordisektori heitmeid – ja see tähendab kõiki sõidukeid! Hetkel on akuelektriautode käes suurim nullheitmega sõidukite turuosa ning tehnoloogia areneb sõiduautodes kõige kiiremini.

Elektrisõidukite osakaal kasvab ka ühistranspordis, kus juba elektrilisi tramme, trolle ja ronge täiendavad üha arvukamad elektribussid. Ka mikromobiilsus ehk jalg- ja tõukerattad saavad elektrifitseerimisest kasu. Üleminekut madalamate heitmetega transpordivahenditele soosivad ka üha enamates Euroopa linnades asutatavad madal- ja nullheitmetsoonid.

Järgneva 10-15 aasta jooksul võtavad maad uued trendid nagu elekter ja vesinik, muudatused linnaruumi planeerimises, ühistranspordi kasvav osakaal ja autojagamisteenused. Jagatavate elektrisõidukite vallas on Renault Euroopa esirinnas – Pariisis, Madridis, Amsterdamis, Kopenhaagenis ja paljudes teistes linnades liigub sõidujagamisteenuste vahendusel üle 10 000 Renault’ mudeli.

Mis on praegu suurimad takistused elektromobiilsuse teel ning kellel on võim seda muuta?

Ebapiisav laadijate ja vesinikutanklate taristu: riik ja kohalikud omavalitsused peavad pakkuma rahalisi meetmeid, et investorid taristut arendaksid. Elektrisõidukite müügikasvu arvestades peaks Euroopas 2030. aastaks olema 7 miljonit laadijat – eelmise aasta lõpus oli neid ainult 302 000.

Elektrisõidukite kõrged hinnad: ostutoetused peaksid elektriauto maksumuse sisepõlemismootoriga auto omaga samale tasemele tooma.

Laadimisvõrgustiku töös hoidmiseks vajaliku voolu saadavus: arendada tuleb olemasolevat taristut ning uusi taastuva energia allikaid. Järgnevate aastate autode hulga kasvu arvestades on vajalik 2025. aastaks iga elektrisõiduki kohta toota vähemalt 3 kW, pistikhübriidi kohta 2 kW ja iga suure sõiduki kohta 3500 kW täiendavat võimsust.

Mis on elektriauto vs sisepõlemismootoriga auto ökoloogilise jalajälje nö tasakaalupunkt – kui suure läbisõidu juures? Kuidas see lähema 5-10 aasta jooksul muutuda võiks ning mis uuenduste toel?

Mitmed uuringud on leidnud, et elektrisõiduki omamise kogukulu (TCO – Total Cost of Ownership) võib sisepõlemismootoriga sõiduki omaga võrdväärne olla juba esimesel aastal, kui arvestada ka ostutoetusi. Ja naastes süsinikujalajälje juurde – tasakaal sõltub suuresti sellest, kuidas kogu sõiduki eluea, kaasa arvatud tootmise jooksul kasutatav elekter, on toodetud. Põhilised meetodid süsinikujalajälje vähendamiseks on taastuvenergia kasutamine ning fossiilkütuseid kasutavate elektrijaamade vähendamine. Siiski on ühe Transport&Environment uuringu kohaselt ka kivisöest toodetud elektrit tarbiv elektriauto rohelisem kui sisepõlemismootoriga sõiduk.

2021. aastal avalikustas Renault oma Renaulution strateegilise plaani osana ka jätkusuutlikkuse kava, mille aluseks on ringmajandus: vähendada süsinikuheitmeid ning tarbitavate materjalide hulka terve sõiduki eluea jooksul alates tootmisest kuni utiliseerimiseni. Renault Grupp plaanib täieliku süsinikuneutraalsuse saavutada Euroopas 2040. ja terves maailmas 2050. aastaks.

Loe täispikka intervjuud tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.