TCBW
Juuni alguses Kultuurikatlasse sisenedes võis teadmatum inimene arvata, et toimub miski veider „kõikide habemete kogunemine“. Justkui õnnelikus transis sebisid lettide vahel ringi pisikeste pokaalidega õllehuvilised, et maitsta enam kui poolt tuhandet erinevat uut maailma käsitööpruuli. Põhjala õlletehase asutajate ellu kutsutud õllefestival tuli taas ja pakkus nii mõndagi üllatuslikku.
Sündmus tõi kokku õlle pakkujad ja -huvilised kogu Eesti lähiümbrusest. Tõtt-öelda oli Soome keelt kuulda nii palju, et tekkis kahtlus, kus riigis parasjagu asutakse. Lisaks õnnele, mille tekitab hea õlle joomine, pakkus suurt naudingut ka asjaolu saada kokku, näha vanu sõpru, mekkida tuttavate pruulmeistrite uusi katsetusi, vestelda ja olla samamoodi mõtlevate inimestega koos. Ning ajada piinlikkust tundmata ja ohjeldamatult nohiklikku õllejuttu.
Kui järjekordset „õlleampsu“ kummutades sattusin kokku Põhjala ühe asutaja Enn Pareliga, ütles viimane, et pole veel eriti miskit maitsta saanud, kuna vanade sõpradega, kellest koroona aastaid eemale hoidis, on nii palju rääkida ja arutada. Tunda oli kevadel aasale lastud noore mullika meeleseisundit: puhas õnn lihtsatest asjadest, nagu õlu ja sõbrad. Aga üritus pole vaid lora, on ka maitsed, uued trendid õllemaailmas ja palju küsimusi, nagu miks nii, mis humal, kui kange, kellele jne.
Trendivad sour ja stout
Kultuurikatlasse oli kogunenud 50 valitud pruulikoda kogu maailmast, enamik lähiriikidest – Eestist, Lätist, Skandinaaviast –, kuid oli virdemeistreid ka Madalmaadest, Poolast, Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, USAst, Kanadast ja mujalt. Rääkides Kanadast, siis Collective Artsi nime all tegutsev pruulikoda oli haaranud kaasa metsiku humalaga valmistatud siidri, mis oli imeliseks alustuseks õlletiirule, mis üllatas, kuid samal ajal tegi ka nõutuks. Kogu elu, kaasa arvatud toidu- ja joogimaailm, kulgeb tsüklites, trendides, kus mingi maitse hakkab prevaleerima, miskid stiilid teistest üle olema. Me nägime maailma käsitööõllenduses IPA invasiooni, millega nihkes tuli väljakule stout. Kehtis peaaegu et reegel, mille järgi võitis see, kes keetis kurjema IPA või kangema stout’i. Kiiresti saadi aru, et ilu peitub kesktoonides, balansis, ja see oli hea.
Enam kui 100 õlle mekkimise järel selgus, et tsüklilisus on taas käimas, sellel korral trendivad aga sour ehk hapud õlled ja taas (pigem ikka veel) stout. Ka nende maitsepalettide elukaar ei lakka kordumast: kui hapu, siis nii hapu, et loksutab hambad suus lahti, ja kui stout, siis nüüd on mindud (hirm)magususe teed. Igal pruulikojal oli kraanis vähemalt üks sour ja üks tume õlleversioon. Võiks arvata, et õllemaailmas on pidev revolutsioon tavapärane rahuolek, kuid kaua võib: mingil hetkel võiks jõuda tiinekaeast sellesse punkti, kus adrenaliin taandub ja mõistus tuleb koju. Aga mõistma peab ka aega ja ruumi: õllefestival, kuhu tuuaksegi eksperimendid ja katsetused. Samas, suunda näitavad needki valikud.
Mesimagusad mustad joogid, mille kõrval kärtshappelised kergemad virded, nii saab võtta laias laastus kokku TCBW 2022. Kuid sügavamale süüvimata võikski jääda mulje, et muud polnudki juua. Ikka oli … Polish Potato Pilsner, suurepäraselt balansis vaarika-stout Itaaliast, kreemised ja kerge magususega sour’id Suurbritanniast. Ungari pruulikoda Mad Scientist oli keetnud õlle mangosmuutiga. Pole just laiale publikule mõeldud, kuid huvitav katsetus siiski.
Peab tunnistama, et Eesti käsitööpruulikojad on leidnud selle balansi, kus ei ole vaja alati hüpata joojale piltlikult „kahe põlvega näkku“, vaid oma ideed saab maha müüa ka kesktoone esile tõstes. Kuigi oli neid, kes olid läinud kaasa üsna selgelt trendivate ideedega (Lehe oma hirmhapu sour’iga ja Pühaste magusa stout’iga), siis enamik toimetas oma uute õlledega selles maailmas, kus pärast mekkimist sooviks juua konkreetset õlut ka terve toobi. Nii oli ehk kõige parema valikuga saanud maha Tartu pruulikoda Anderson’s, kelle Tomato And Basil Gose ja Bourbon BA Black Barleywine laveerisid ilusti selles maitsebuketi raamistikus, kus tunda on kihte, nende hoovusi ja muundumisi.
Kui üsna kiiresti muutus laiem õllevalik festivalil igavaks, siis Eesti pruulikojad aitasid alati hädast välja. Oleme leidnud huvitava tasakaalu, kus äge ja terav saab maitsete valikul olla ka ilma selleta, et peaks panema jooja olukorda, kus tuleb valida, kas loobuda oma maitsemeeltest või valada pokaalis olev õlu ära.
