Eksperiment | Peugeot e-Expertiga teisel katsel kaupa vedamas

Aasta tagasi kirjutas Uku Tampere oma varakevadisest Soome kaubaringifopaast elektrikaubikuga. Kuna toonasest proovisõidust jäi palju küsimärke õhku, sai sama kaubik veelkord ette võetud ja taaskord Soome, kergemale ja palju lühemale ringile siirdutud. Peaasjalikult sai selle sõidu käigus teada, et asi ei olegi ilmas, kirjutab Accelerista.com.

Minu eelmisele proovisõidule Peugeot e-Expertiga laekus palju kriitikat: ma olevat võtnud masina ja viinud selle sobimatutesse tingimustesse valesid asju tegema. Las siis internet tunneb end hästi – otsustasin sel aastal teise katse teha.

Võtsin täpselt sama auto, aga voolisin ainult 400-kilomeetrise marsruudi, mille pidanuks igal juhul tehtud saama akutäiega pluss üks kiirlaadimine – koormat ainult 200 kg, tagasiteel sootuks tühi masin ning ilmaks kõige tavalisem augustikuine ideaalilm.

Üks konks jäi: 90% kogu sõidust kulges mööda Soome kiirteed.

Algab paljulubavalt

Peugeot e-Expert on endiselt täiesti fantastiline kaubik ning kui vaadata selle objektiivseid omadusi akumajandust kõrvale jättes, siis ei oskaks tõepoolest paremat väikekaubikut tahtagi.

Sõidab vaikselt (ka diiselmootoriga), vedrustus on suurepärane ning selle konkreetse teisendi elektriautoks olemist meenutab ainult laadimispesa ning vastavad näidikud näidikutepaneelis. See on mõnus!

Ja esimesel õhtul linnas ringi traalides ja järgmise päeva Soome-ringiks ettevalmistusi tehes oli elektrikulu meeldiv 19-20 kWh/100 km. Seda küll üsna ökonoomitades, sest ma tegin juba ära selle matemaatika, et kui õhtul liiga palju tarbin, siis ei saa aku hommikuks seinakontaktist täis.

Tarbisin ära ca 10 kWh elektrit ning selle jõudis auto endasse ööga (kl 19-02) tagasi ammutada, kuigi tavapistikust laadimine on endiselt hirmutavalt aeglane.

Ja tol varaööl oli seinakontakt ka jaburalt kallis – hoolimata öisest ajast tuli laadimistundide keskmine elektrihind üle 60 sendi kWh kohta ehk siis õhtune ringi tiirutamine läks „kütuses“ maksma umbes 6 eurot.

Diiselautoga oleks odavam tulnud, aga siin ei ole auto kuidagi selles süüdi, et elektriturg on täiesti tuksis. Vahel on ikka ka odava hinnaga elektrit saada!

Laeva, maha, esimesed kümned kilomeetrid läbi linna ja isegi esimene ots kiirteed oli kõik fantastiline ja ma võin öelda, et ma isegi natukene nautisin seda, et sõidan justnimelt elektriautoga – linnalistes oludes on see ikka nii omas elemendis, eriti ummikus.

Tõsi, kaks mööndust oli: esiteks ma igaks juhuks ei kasutanud konditsioneeri, kuigi väljas kippus temperatuur üle 25 kraadi olema. Teiseks haakisin ma end kiirteel kohe ühe „karavaanari„ ehk haagiselamu tuulde.

Soomes on ütlus, et karavaanari, se on teiden tukos (haagiselamud on teede ummistus), kuid elektriautoga sõitja jaoks on see nagu taevamanna. Ma istusin tal ebatsensuurselt lähedal tuules, ta sõitis kiirteel ühtlaselt 100 km/h ning seetõttu edenes Helsinkist Tamperesse sõit ludinal ja elektrikulu püsis meeldiv.

Tamperesse jõudes näitas auto lausa, et ma olen kulutanud ainult pool „paaki“ elektrit ja kuna kiirlaadija oli ka vaba ning hea asukoha peal ja mul oligi just vaja lõunat süüa, siis olid mõtted peas väga rõõmsad.

Entusiasmi lisas asjaolu, et Soomes, Fortumi kiirlaadijas maksis elekter kaks korda vähem kui möödunud öösel koduses seinakontaktis: 25 senti minut ehk siis Peugeot e-Experti puhul umbes 32 senti kWh. Teisisõnu 10,75 EUR eest sain 33,5 kWh elektrit!

Koos taevaga läks tumedamaks ka meeleolu

Taevasse vormistusid tumedad vihmapilved ja laadimise ajal kallati kõik Tampere linnas olev üle paduvihmaga. Temperatuur kukkus meeldiva 22-23 juurde ja vihm lakkas koos laadimisega nagu tellitult.

Oleks tahtnud natuke veel laadida, aga akus oli juba 82% elektrit ning seetõttu kukkus laadimiskiirus alla, laadija juurde oli 42 laadimisminutiga tekkinud veel kaks laadida soovijat ning startida tuli ka seetõttu, et laev ei oota.

Samas liiga morne mõtteid ma veel ei mõelnud, sest kui Tamperesse (koormaga) jõudes oli seieri järgi elektrit veel pea pool akut (46%) ja sõiduulatust üle 115 km, siis juurde võetud 33,5 kWh elektriga tundus kõike olevat piisavalt, et 180 kilomeetrit laevani jõuda.

No ja siis hakkas juhtuma. Nagu varakevadel nullkraadidega ja tormise ilmaga hakkas ka nüüd alles jäänud sõiduulatuse number kurjakuulutava kiirusega kukkuma.

Esimesed 20 kilomeetrit ei olnud mul „jänest“ ees ja sõitsin omasoodu ca 90 km/h, aga kuna sellise tempoga poleks laevale jõudmiseks kindlasti elektrit jätkunud, siis lasin kiiruse alla ja ootasin, kuni üks veok minust mööda läks ja jäin tema taha (väga lähedale) tiksuma.

Loe täispikka eksperimenti ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.