Hiina ja Suurbritannia teadlaste ühine uuring näitas, et dugonge pole nende tavalistes elupaikades nähtud juba mitukümmend aastat. See tähendab, et nad on väljasurnud – või on neid nii vähe alles, et nad ei suuda populatsiooni suurust säilitada.

Teadlased on hiljuti leidnud vaid kolm viidet dugongidele, hoolimata tõsiasjast, et mereimetajaid nähti varem Hiina ranniku lähedal sageli.

Loom on looduskaitse all olnud alates 1988. aastast, mil esmakordselt täheldati kontrollimatu küttimise tõttu populatsiooni järsku langust. Dugonge kütiti nende liha, rasva ja luude pärast.

Dugongid on ainulaadsed taimtoidulised mereimetajad. Nende kaal on pool tonni ja isasloomadel küündis mass kuni 600 kiloni. Dugongide ebatavalisus seisneb selles, et vaatamata nende suurusele peetakse neid äärmiselt rahumeelseteks olenditeks.

Kohtumised dugongidega on jätnud inimkonnale suure mulje. Enamiku teadlaste arvates olid need loomad merineitsi prototüübiks. Nimi „dugong“ ise pärineb malai keelest ja tähendabki „mereneitsit“.

Dugonge mainiti Jules Verne'i raamatutes. Romaan „Saladuslik saar“ kirjeldab rändur koera rünnakut sellele loomale ja „20 000 ljööd vee all“ jahib üks tegelastest dugongi.

Tänapäeval leidub dugonge veel India ja Vaikse ookeani troopilises vööndis: Punases meres Aafrika idarannikul, Pärsia lahest, India kirderannikul, Malai poolsaare lähedal, Põhja-Austraalias ja Uus-Guineas, aga ka mitmete Vaikse ookeani saarte läheduses. Kaasaegse dugongi levila kogupikkuseks hinnatakse 140 000 km pikkust rannajoont.