„16st tänaseks tuvastatud vrakist olen osalenud 11e tuvastamisel. Selgunud on ka, et paljud varem leitud vrakid on valesti tuvastatud ja vrakiregistris on endiselt vigu,“ rääkis Immi Wallin Fortele.

Ta toob sellekohase näitena vraki, mille keegi oli varem tuvastanud laevana Alev. Wallini meeskond tuvastas aga sukelduses, et tegemist on laevaga Leeni VT-503 - sellel leitud laevatehase plaat, kinnitas, et selle ehitas ettevõte Wood, Skinner & Co., asukohaga Newcastle on Tyne, Suurbritannia 1891. aastal. Peagi – 2021. aastal - leiti ja tuvastatigi, et Alev oli uppunud tegelikult Venemaa vetes.

Saturn

Lisaks on tema meeskond leidnud ja tuvastanud näiteks ristleja Jakov Sverdlov ex Novik. Jakov Sverdlovi vrakki varem leitud ei olnud, kuid see oli ikkagi registrisse märgitud vale vrakina.

Uuringud on seejuures toimunud koostöös Eesti muinsuskaitseametiga, kes on kogunud andmeid, tänu millele sai uuringutega alustada ja neid läbi viia. Üks sukeldujatest on olnud ka Eesti meremuuseumi teadur Ivar Treffner.

Wallin räägib, et on Juminda miiniväljade ohvriks langenud vrakkide otsimise ja dokumenteerimisega alates 2009. aastast. Suurem osa uuringutest on toimunud sonari abil külgskaneerimisel abil ning alles viimased 5-6 aastat on saadud sukelduda ja vrakke filmimise teel dokumenteerida. Vrakid asuvad ka sukeldumise mõistes sügavates vetes, enamasti 75-110 meetri sügavusel.

Balkash

„Sukeldumisi oleme teinud 12 vrakile. Peaaegu kõik positiivselt tuvastatud vrakid on seega sukeldumise abil dokumenteeritud. On ka vrakke, millele oleme sukeldunud ja saanud kinnitada, et need on näiteks Fugas klassi miinijahtijad, kuid me pole nende nimes kindlad, kuna nad näevad kõik väga sarnased välja,“ rääkis arheoloog.

Sukeldumismeeskonda kuulub tavaliselt kolm-neli sukeldujat, alati on pardal ka tugiisikud ja loomulikult kaatri kapten. Seega on kogu meeskond tavaliselt 5-6 inimest. Otsing toimub külgskannimise sonari ja dokumentatsiooni abil sonari abil ja ma teen seda sageli üksi.

Kas neid uurimisi on keegi ka rahaliselt toetanud? Selgub, et mitte.

„Uurimist olen rahastanud vaid enda taskust. Kui mul on pardal olnud ka teisi sukeldumismeeskonna liikmeid, on nemad panustanud kütusekuludesse,“ ütles Wallin. Tõsi, ka Venemaa UWEXi sukeldumismeeskond on mõnel ekspeditsioonil osalenud.

Kalinin

Suurimaks ohuks oma töös peab ta suurt sügavust, mis annab vrakkide külastamiseks väga piiratud aja ja ei võimalda otsekohe pinnale tulla, isegi kui tekiks probleeme. Teised riskitegurid on madal temperatuur ja sageli väga halb nähtavus. Miine ei peeta sukeldujate jaoks ohuks - nad ei puuduta midagi ja tuukrilaev ei ankurdu kohapeal.

„Rääkides laevavrakkide otsimisest ja tuvastamisest, on oluline meeles pidada, et suur osa sellest moodustab tegelikult töö arhiivis - ilma teadmiseta, mida otsida ja kus ja kuidas erinevad laevad uppusid ja kuidas need välja nägid, oleks seda tööd võimatu teha,“ rääkis merearheoloog. Ta märgib, et on teinud koostööd Mihhail Ivanoviga, kes on soome-vene ajaloolane. Tema teadmised on olnud paljude tuvastamiste puhul otsustava tähtsusega.

Juminda laevad

Teadaolevalt sattus 28.-29. augustil 1941 sattus Juminda poolsaare lähedal Saksamaa ja Soome miinidele ning uppus vähemalt 60 laeva. Nendest kaheksa uppusid tänapäeva Venemaa vetes. Wallini hinnangul võis uppuda veel mitmeid väiksemaid paate ja laevu, mida nimepidi ei ole arhiivimaterjalides loetletud.

Kokku on tänaseks piirkonnas leitud 40 laevavraki ja nagu eespool märgitud, siis 16 neist on nimeliselt tuvastatud.

Evakueerimise ajal sai neil laevadel hukka koguni kuni 15 000 inimest. Ja nende inimeste jäänused on neil laevadel tihti alles.

Juminda laevade näitus

„Vrakikohtades ja vrakkide sees on endiselt inimjäänuseid. Kõiki neid vrakke peetakse hauapaikadeks. Austame neid vastavalt ja vrakke ei puuduta. Me ei avalda ka pilte inimsäilmetest,“ ütles Wallin.

„Minu õppetund on see, et varem kirjutatud lood selle kohta, millal ja kus evakuatsioonikolonnides osalenud erinevad laevad uppusid, ei ole alati täpsed. See on ka iseenesestmõistetav, kuna kogu evakueerimine oli kaootiline, uppuvaid laevu oli teistelt laevadelt raske ära tunda ja sageli polnud enam kedagi, kes ütleks, mis tegelikult juhtus. Iga vrakk räägib meile oma loo selle põhjal, kus see uppus ja kuidas see kahjustada sai. Mõnikord on leitud tõendeid selle kohta, mida meeskond oma viimastel hetkedel tegi,“ kirjeldas merearheoloog.

Juminda laevade näitus meremuuseumis

Mis saab edasi? „Teha on veel palju,“ vastab Immi Wallin.

„Nii palju vrakke on veel usaldusväärselt tuvastamata. Näiteks Vironiat pole veel leitud. Soovin jätkata Juminda miinitõkkes leiduvate laevavrakkide otsimist ja tuvastamist,“ ütleb arheoloog.

Meremuuseumis on avatud ka Juminda meretragöödia teemaline näitus, mida saab külastada veel 15. jaanuarini 2023.

Juminda laevade näitus