LUGEJATE FOTOD ja VIDEO | Eesti rannad on täitunud salapäraste millimallikatega – kes nad on ja kust nad tulid?

Eesti randades on augustikuise kuumalaine ajal täheldatud rohkem kui iial varem millimallikaid ehk meririste või miks mitte ka lihtsalt meduuse, kelle ladinakeelne nimetus Aurelia aurita. Mõni libedavõitu isend on seejuures päris pirakas – hea mitme käelaba suurune.

Keskkonnaameti andmetel saabusid need külalised meile tuuled ja hoovuste abil Läänemere lõunaosast. „See on täiesti normaalne nähtus, kuigi nii arvukalt jõuab meririste meie randadesse pigem harva,“ märkis amet.

Suplejad on kindlasti märganud, et meriristid ise suuremat jagu ei liigu – nad suudavad oma keha rütmiliselt kokku tõmmates liikuda vaid veidi. See ilmneb näiteks ka sellest äsja ühelt lugejalt saabunud videost:

Niisiis, kes nad on?

Meririst on ainuke Läänemeres elav meduus. Tema eluiga vältab looduses harva üle kuue kuu. Sügisel külma saabudes nad hukkuvad, kuid enne seda jõuavad aluse panna järgmisele põlvkonnale.

Millimallika elu- ja arengutsükkel on mitmeetapiline ning keerukas. Suve lõpus viljastatud munadest arenevad vastsed ja neist omakorda polüübid, kes talvituvad merepõhjas. Polüüpidest meduusideks arenevad meriristid alles järgmise suve teises pooles, kui vesi on soe.

Väljasirutunud täiskasvanud meririst võib olla meie vetes kuni 20-sentimeetrise läbimõõduga, läbipaistev ja värvuselt roosakas või lillakas.

Läbikumava keha ehk kummiku keskosas ümber suuava paistavad neli (vahel ka kolm kuni kuus) hobuseraua-kujulist moodustist. Need on millimallika sugunäärmed. Sugunäärmete paiknemisest tulenebki meriristi nimi.

Suuava ümber ripuvad suusagarad, millel on oma roll nii toitumisel kui paljunemisel.

Keha servas paiknevad pikad niitjad kombitsad, millega meririst tõmbab suuava juurde planktonit, samuti primitiivse ehitusega silmad, haistmis- ja tasakaaluelundid. Meririst lähendab oma kombitsad saagile; nende liikumine on nii õrn, et saak ei taju ohtu. Saak jääb suusagarate karvade külge kinni ja liigutatakse suuavasse. Seal asuvad tööle seedeensüümid, mis lagundavad toidu.

Suusagarate küljes asuvad meriristil ka kõrverakud, kuid inimesele tema mürk ohtlik ei ole. Siiski ei tasu ujuvaid millimallikaid kätte võtta – nad on õrnad ja niiviisi koheldes hukkuvad. Kaldale uhutud või vetikates hulpivad meduusid enam elus ei ole.

Meriristi peamiseks toiduks on niisiis loomhõljum ehk zooplankton. Meririst ise on toiduks meres elavatele röövloomadele. Jaapanis ja Hiinas kasutatakse meririste ka inimeste toiduks.

Üleskutse lugejatele: saatke meile palun millimallikatest toredaid fotosid aadressil [e-mail] - lisame need selle artikli vaatesse