Teadlased tahavad „ellu äratada“ väljasurnud Tasmaania tiigri

Austraalia ja USA teadlaste meeskond on käivitanud suure projekti Tasmaania tiigri populatsiooni taaselustamiseks. Esialgsete hinnangute kohaselt läheb see BBC andmetel maksma 75 miljonit eurot.

Selle röövliigi viimane esindaja, keda nimetatakse ka kukkurhundiks, suri 1930ndatel. Melbourne'i ülikool ja Ameerika biotehnoloogiafirma Colossal Biosciences, mille asutas Harvardi ülikooli professor ja üks inimgenoomi dešifreerimise projekti loojatest George Church, kavatsevad kukkurhundi uuesti ellu äratada.

Projektis osalevad teadlased usuvad, et looma saab tagasi tuua tüvirakkude ja genoomi redigeerimise abil: plaan on võtta sarnase DNAga elavatelt kukkurloomaliikidelt rakke ja seejärel redigeerida neid, et luua uuesti väljasurnud liik – või midagi sellele võimalikult lähedast. Protsess eeldab mitmeid teaduslikke läbimurdeid ja kui see õnnestub, on see esimene väljasurnud liigi taaselustamine maailma ajaloos. Teadlaste eesmärk on lasta esimene taasloodud isend loodusesse umbes kümne aasta pärast.

Mõned eksperdid suhtuvad sellisesse väljavaadetesse aga skeptiliselt, arvates, et liikide väljasuremine on pöördumatu protsess ja idee selle ümberpööramisest pole midagi muud kui ulme. Austraalia ajaloolise DNA keskuse dotsendi Jeremy Austini seisukohalt seostub „surnust tagasitoomise“ projekt pigem sooviga tõmmata teadlastele meedia tähelepanu kui teaduse endaga.

Kukkurhundi populatsioon

Kukkurhunt sai hüüdnime „Tasmaania tiiger“ oma seljal olevate iseloomulike triipude tõttu, kuigi tegelikult on sellel Austraalia loomal tiigritega vähe ühist – tegemist on kukkurloomast imetajaga, kes kannab oma poegi kõhul oleval spetsiaalses „taskus“.

Kunagi õitsev kukkurhundi populatsioon kahanes kümneid tuhandeid aastaid tagasi, kui Austraaliasse jõudsid esimesed inimesed. See kahanes veel, kui mandrile ilmus metsik dingo koer (ühe versiooni järgi jõudsid dingod Austraaliasse koos esimeste Aasiast tulnud uusasukatega umbes 4000 aastat tagasi). Selle tulemusena kahanes kukkurhundi elupaik Tasmaania saareks ja umbes sajand tagasi hävitati nad täielikult. Kukkurhundi metsikud populatsioonid hävitasid põllumehed ja kohalikud võimud, kes 19. sajandil andsid loomade mahalaskmise eest välja pearaha, uskudes ekslikult, et nad söövad oma lambaid. Viimane kinnipüütud Tasmaania tiiger suri Hobarti loomaaias 1936. aastal.

Tasmaania tiigri ellu äratamise idee on teadlaste peas liikunud juba üle 20 aasta. 1999. aastal üritas Austraalia muuseum Sydneys elukat kloonida. Pärast seda on tehtud veel mitmeid katseid olemasolevatest proovidest DNA tükke ekstraheerida või uuesti luua. „Küsimus pole selles, kas see võib juhtuda, vaid millal see juhtub,“ ütles Melbourne'i ülikooli professor ja evolutsioonibioloog Andrew Pask, looma geneetilise koodi taasloonud kukkurhundi tervikliku geneetilise taastamise labori juhataja.

Texases tegutsev ettevõtte Colossal Biosciences kaasasutaja Ben Lamm omakorda usub, et Tasmaania tiigri taasloomine ei pruugi olla keeruline, kuna saadaolevad geneetilised proovid on kvaliteetsemad ja embrüo tekitamine – algselt riisitera suurune – on lihtne. „Meie eesmärk on äratada ellu loomaliike, mis võivad erinevaid ökosüsteeme positiivselt mõjutada. Tasmaania tiiger on kindlasti üks nendest loomadest,“ lõpetas ta.

Andrew Pask nõustus: „On traagiline, et sellist ainulaadset liiki ei hinnatud ja tema hävingul on kohutavad tagajärjed Tasmaania ökosüsteemile.“ Tema sõnul aitas kukkurhunt ohjata loomapopulatsioone ning populatsioonidest välja praakida haigeid ja nõrku loomi, mis võimaldas tõrjuda haigusi. Liikide kadumine keskkonnast, märkis Pask, võib kaasa tuua ka muutusi taimestikus ja isegi keskkonnas üldisemalt.

Kukkurhundi geenide redigeerimise protsess on keeruline, kuna loomal on keeruline sugupuu – see näeb välja nagu koer, kuid on ka kukkurloom. Tema lähim sugulane on väike hiiresarnane olend, keda kutsutakse rasvasabaks. Kuid on täiesti võimalik, et viimane ei sobi „surrogaatemaks“. Paski sõnul aitab kukkurhundi taastamine päästa teisi loomaliike, kes on ohus või kannatavad loodusõnnetuste – metsatulekahjude ja kliimamuutuste – ajastul. Näiteks koaalat. „Meil on biopangad, kuid meil puudub tehnoloogia nende põhjaliikide taastamiseks. Praegune projekt võib seda tehnoloogiat pakkuda. Saaksime laboris taasluua sada koaalat,“ avaldas Pask lootust.

Melbourne'i Deakini ülikooli ökoloogiaprofessor Euan Ritchie peab kukkurhundi potentsiaalselt edukat taasloomist tohutuks teadussaavutuseks. Samas märgib ta, et oleks tore hoolitseda nende eest, kes pole veel välja surnud, ja säilitada olemasolevaid populatsioone. „Kui me seda teha ei saa, tasub endalt küsida, miks me seda teeme,“ rääkis Richie ajalehele Sydney Morning Herald. „See on muutumas natuke Jurassic Parki sarnaseks. Loomi elus hoida on palju odavam ja tõhusam, kui ellu äratada.“ Kukkurhundi populatsiooni võimalikku taastumist Tasmaania saarel aga kaugeltki kõik ei toeta. Idee on juba tekitanud muret lambakasvatajate seas, mille peale Andrew Pask vastab, et kukkurhundid ei söö tegelikult lambaid.