„Üks auk ajas kõik asjad ära!“ Teadlased lahendasid mõistatuse, miks puudus suuga olendil pärak

Esimest korda said teadlased selle looma olemasolust teada 2017. aastal ja pakkusid välja, et kotikujulise mereolendi jäänused esindavad inimese vanimat esivanemat.

Teadlased on lahendanud 500 miljonit aastat tagasi eksisteerinud iidse looma evolutsiooni mõistatuse. Pikka aega ei suutnud eksperdid BBC andmetel aru saada, miks on pisikesel selgrootul Saccorhytus coronarius'el küll suu, kuid puudub pärak.

Esimest korda said teadlased selle looma olemasolust aimu 2017. aastal. Siis pakuti, et kotikujulise mereolendi jäänused esindavad inimese kõige iidsemat esivanemat. Sel ajal määrati Saccorhytus coronarius tinglikult deuterostoomide rühma – selgroogsete (k.a inimeste) algeliste esivanemate hulka.

Uus uuring ütleb aga, et loom tuleks kvalifitseerida hoopis teise rühma. Selle autorid – Hiina ja Suurbritannia teadlased – tegid fossiili röntgenkiirte abil väga üksikasjaliku uuringu ja kindlaks selle kuuluvuse kestloomade (Ecdysozoa), st tänapäevaste ämblike ja putukate esivanemate hulka.

Üks tegureid, mis takistas teadlastel Saccorhytus coronarius'e kuuluvust täpselt kindlaks teha, oli just päraku puudumine. „See oli meie jaoks veidi segane – enamikul deuterostoomidel (teissuustel – toim) on pärak, miks see siis sellel liigil puudus?“ sõnas teadlane Emily Carlyle, kes uuris neid eelajaloolisi loomakesi.

Üks võimalik seletus, ütleb ta, on see, et kogu selle rühma esivanematel puudus pärak, kuna neil polnud seda vaja. „Võib-olla kaotasid nad selle evolutsiooni käigus. Tõenäoliselt nad lihtsalt ei vajanud seda, sest nad istusid paigal – ja üks auk ajas kõik asjad ära!“

Kuid peamine põhjus, miks teadlased otsustasid Saccorhytus coronarius'e asukohta loomamaailmas muuta, on selle olendi suu ümber paiknevate pisikeste aukude funktsioon. Varem arvati, et need on lõpused, mis on märgiks deuterostoomide hulka kuulumisest.

Pärast seda, kui selle olendi umbes ühe millimeetri suuruse fossiilile tehti hoolikas röntgenanalüüs, selgus aga, et kunagi olid aukudes ogad, mis hiljem murdusid.

Neid fossiile uurivad teadlased püüavad kindlaks teha loomakese kohta teaduslikus kvalifikatsioonis. See meenutab sugupuud ja võimaldab saada aimu, kust need või need loomad pärit on ja kuidas nad arenesid. „Saccorhytus coronarius elas ookeanis settekihis ja need ogad aitasid neil paigal püsida,“ selgitas Bristoli ülikoolis töötav Carlisle. „Me arvame, et nad istusid lihtsalt paigal väga kummalises keskkonnas, kus oli palju loomi, kellest mõned nägid välja nagu tänapäevased olendid ja mõned nägid välja nagu midagi täiesti võõrast.“

Samal ajal jätkavad teadlased kambriumi perioodi fossiile sisaldavate kivimite uurimist, sealhulgas on nende huviorbiidis Saccorhytus coronarius. „Meil on selle elupaiga kohta veel palju teada,“ sõnas Carlisle, kes just alustas selleteemalist uurimistööd.