Olles õppinud Tallinna Tehnikakõrgkoolis rõivatehnoloogiat, otsustas Mari-Ann kümne aasta eest minna Erasmusega Portugali, et harida end moedisaini vallas. Sellest kujunes aga välja mitmest küljest elumuutev kogemus. Lisaks sellele, et ta kohtus seal oma tulevase abikaasaga, oli lahkumine nii kurb, et ta naases juba mõned kuud pärast Erasmuse semestrit uuesti Portugali, et teha seal praktika.

„Ükskõik, mida sa õpid, see välismaa kogemus on väga silmiavardav professionaalse külje pealt, sest sa näed hoopis teistsugust töökeskkonda,“ rääkis Mari-Ann. „Isiklikul tasandil kasvatab see aga inimest tohutult.“ Ta lisas, et varem oli ta väga häbelik inimene, aga Portugali minek oli tema jaoks ikkagi väga kõva elukool.

Pärast kooli lõppu läks Mari-Ann tekstiilialale tööle ning jõudis enne Tartu Ülikooli astumist töötada mitmel erialasel kohal. „Aga hakkasin tegelikult juba siis tundma, et see ületootmine ja jäätmete tekkimine hakkas mulle vastu,“ rääkis ta. „Mind huvitas hoopis äri ja turunduse pool ning läksin hoopis seda õppima.“

Mari-Ann liitus koolis ökoinnovatsiooni klubiga ning tal tekkis mõte siduda oma lõputöö mõne uudse tekstiilmaterjali arenduse ja selle kommertsialiseerimisega. Just sellest arenes lõpuks välja Gelatex, mis sai alguse mõttest teha muidu põletamisele minevatest loomsetest jäätmetest nahataoline tekstiil, mida on odav ja lihtne toota. „Aga aja jooksul saime aru, et meie kõige suurem tugevus peitus tegelikult hoopis želatiini nanokiudude tootmises, mis oli algselt ainult üks väikse osa meie nahatootest,“ rääkis Mari-Ann.

Nanokiud on sada korda väiksem kui juuksekarv ning nende kasutamise võimalusi on palju. „Aga biolagunevate nanokiudude tootmise protsess on praegu aeglane ja kallis ning meie oma vajadustest lähtuvalt lõime maailmas kõige kiirema ja soodsama tehnoloogia, kuidas biopõhiseid nanokiude suurel skaalal toota.“ Gelatexi nanokiude on võimalik kasutada mitmel moel. Üks nendest ongi laboriliha loomine, kus looma rakkudest kasvatatakse laboris liha, mis maitseb täpselt samamoodi nagu see, mida me praegu sööma harjunud oleme. Gelatexi nanokiud annavad laborilihale struktuuri. „Mõned projektid on meil töös ka haavaravi suunal, kus meie materjal aitab nahakoel taastuda,“ lisas Mari-Ann. See tähendab, et nende uudse tehnoloogia abil on võimalik vähendada kahjustatud naha armistumist.

Seekordsest taskuhäälingu osast kuuled veel Mari-Anni kogemust Latitude 59lt, saad teada, mida on ühist Mari-Annil ja Norra rahvariietel, millal võiks laboriliha poelettidelt leida ning palju muud. Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri tegemistega saad end kursis hoida meie veebilehel, Facebooki lehel või Instagramis @erasmuselood.

Ekspress Meedia
Kuidas maitseb laboriliha? Eestlaste uuenduslik tehnoloogia aitab meid rohelisema maailma poole
1x
00:00

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid