Ajaloolane: tehkem Maarjamäe memoriaalist testnäide

Tallinnas Pirita tee ääres asuvast Maarjamäe memoriaalist võiks saada testnäide punamonumendi tähenduse muutmisest ja sellest, kuidas Eesti rahvas oma keerulisele ajaloopärandile julgelt otse vaatab ja selle üle avatult arutleb, leiab ajaloolane ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Linda Kaljundi.

„Maarjamäe memoriaal võikski olla näide sellest, kuidas monumendi tähendus on läbi aja muutunud ja muutumas ja ta võib olla ka testplatvorm sellest, kas ja kuidas monumentide tähendust muuta või kuidas seda teisel viisil raamistada. Olgu selleks infotahvlid või muud skulpturaalsed sekkumised, mida sinna juurde tuua,“ rääkis Kaljundi Vikerraadio hommikuprogrammis ja märkis, et memoriaal on tehniliselt väga keerulises seisus ja vajab kiiresti remonttöid.

Ajaloolase hinnangul võiksid sõjamonumendid olla kohaks, kus „me saaksime mõelda ja arutleda selle üle, kuidas ajalugu on eri aegadel erinevalt mäletatud või eri võimude poolt proovitud erinevalt ära kasutada“.

„Seda ei ole muidugi kaugeltki lihtne teha ja võib olla oleks väga tänuväärne, kui Maarjamäe memoriaali ümber tehtaks uus ideekonkurss, mis kutsuks üles pakkuma erinevaid lahendusi, kuidas selle tähendust selgemalt raamistada või kommenteerida,“ ütles ta.

Kaljundi ei pooldanud seda, et kampaania korras punamonumendi maha asutakse võtma.

„Üleskutsed hävitada monumente on tulnud väga lühikese aja jooksul ja ajaraam, mis selleks pakutakse – aasta lõpuks olgu monumendid hävitatud – see on liiga lühike selleks, et me saaksime nii kogukondade kui ekspertide tasandil seda läbi rääkida. Aga kui me oleme nad ükskord juba hävitanud, siis meil lihtsalt ei ole seda pärandit enam,“ sõnas ajaloolane.

Ta tõi taaskord näitena selle, et Eesti vabariigi loomise järel ei asutud hävitama Balti-Saksa mõisasid, kuigi viha mõisnike vastu oli suur. „Kui need oleksid hävinud, siis me oleksime märksa vaesemad nii oma pärandi kui vaate mõttes meie keerulisele ajaloole.“

Kampaania korras üleskutsed üleandmisele, häbistamisele ja hävitamisele ei ole tema hinnangul küpsele, tervele ja euroopalike väärtusega ühiskonnale kohane. Palju õigem oleks keerulise pärandiga toime tulla, selle üle avatult arutleda.

Maarjamäe memoriaali keskne objekt on Vikipeedia andmeil 35 meetri kõrgune Jääretke obelisk. Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli.

Kompleksis on tribüünid. Keskel on tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi.

Nõukogude okupatsiooni ajal põles dolomiidist püloonide vahel igavene tuli. Püloonidel on reljeefsed käejäljed igavese tule kohal ja pronksist „Hukkuvad kajakad“ kahe tahuka, kahe võimu sümboli vahel.

Maarjamäe memoriaali esimene etapp avati 1975. aastal kui mälestusmärk „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest“. Peatelje nõlvadesse kavandati graniidist nimeplokid võidelnud kangelaste nimedega, kuid ei jõutud nimedes kokkuleppele ja nii jäid nõlvadesse suured vundamendiplokid. Oli tellitud ka suurejooneline teine ehitusjärk – midagi vabaõhu „katedraali“ taolist –, mis pidi selgitama memoriaali sisu Mahtra sõjast kuni Eesti „ühinemiseni“ NSV Liiduga. Autorite kollektiivi täiendati uute liikmetega (Enn Põldroos) ja projekteerimine kestis üle kümne aasta. Teostati suuremõõtmelised maketid, sõlmiti sidemed Soomega, kust pidi saadama plastikreljeefide materjal. Töö jäi pooleli seoses Laulva revolutsiooniga ja Eesti Vabariigi taastamisega 1991. aastal.

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aasta detsembris maeti Maarjamäele sadakond punaväelast ning toodi sõjalaevade Avtroil ja Spartak 1919. aastal hukatud meremeeste jäänused. Ühtlasi püstitati mälestusmärk, kuhu oli kirjutatud eesti ja vene keeles: „Siin puhkavad 3. – 5. II 1919. aastal Naissaarel miiniristlejate Spartak ja Avtroil 36 mahalastud meremehe põrmud“.

11. veebruaril 1945 avati Maarjamäel Punalipulise Balti Laevastiku 35 meremehe ühishaual mälestussammas, mis oli taastatud 1940. aasta samba eeskujul.

Memoriaal asub reformimata riigimaal, obelisk ning kätereljeefidega püloonid kuuluvad vallasvarana Tallinna linnale.

23. augustil 2018 avati nõukogude-aegse Maarjamäe memoriaali kõrval Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal.