1944. aastal oli Eestis vähe neid, kes Punaarmeed ootasid ja Narva langemisest rõõmu tundsid. Rahva valdavat enamust kimbutas hirm ja rahutus, samas loodeti, et rinne suudetakse siiski peatada ja hiljem Sinimägedes see mitmeks kuuks ka õnnestus. 40 000 eesti meest haaras relva, et Punaarmeele vastu seista. 1940.-41. aasta kogemused Nõukogude võimuga ja eriti 1941. aasta julm küüditamine olid tekitanud arusaama, et Stalini võim on kõige halvem variant.

Arvestus oli lihtne: kodumaad tuleb kaitsta. Relva haaranud mehed ei olnud mingid natsid ega sakslaste käsilased, nad ei sõdinud ei Hitleri ega Suur-Saksamaa eest, vaid neid kannustas lootus, et Eesti Vabariik õnnestub taastada, nagu USA ja Inglismaa seda Atlandi hartaga lubanud olid. Selleks aga oli kõigepealt vaja, et sõja lõppedes oleks Eesti Punaarmee poolt hõivamata.