„On lubamatu, et keskkonnaministeerium ei ole Vaivara OJKK majandamis- ja omandiküsimuses ikka veel otsust teinud. Aastate jooksul tehtud analüüsidele vaatamata ei ole selge, mis on keskuse tulevikuperspektiiv ja mil määral peab riik panustama selle ülalpidamisse. Senine majandamisvorm, kus vastutus keskuse majandamise eest on jagatud riigi ja käitaja vahel ning reguleeritud lühiajalise lepinguga, ei ole end õigustanud, kuna käitajal puudub kohustus ja ka motivatsioon teha investeeringuid,“ seisab auditi dokumentides.

Riigikontroll leiab, et kui 2000. aastal, mil keskus rajati, oli oluline, et keskkonnaministeerium aitab rangetele nõuetele vastavat keskust rajada ning teeb esmase investeeringu, siis 22 aastat hiljem peaks suutma rakendada põhimõtet, et saastaja katab ise enda tegevusega seotud kulud.

„Vastasel juhul toetab riik kaudselt saastajaid, see ei motiveeri saastajaid oma tegevust muutma – näiteks et tekiks vähem jäätmeid või neid taaskasutataks – ning võib tekitada ka ebavõrdset konkurentsi, kui ühte käitlusmoodust subsideeritakse ja teist mitte,“ leiab riigikontroll.

„Kui üht ohtlike jäätmete käitluse viisi, milleks on ladestamine, riik kaudselt subsideerib, kuid mõnda teist käitlusviisi mitte, võib see tekitada ebavõrdset konkurentsi,“ lisas riigikontrolör Janar Holm. „Selline olukord ei motiveeri jäätmeid vähem tekitama või taaskasutama.“

Jäätmete ladestamise teenustasu on Vaivara OJKKs 50 eurot/tonn + saastetasu (29,84 eurot/tonn20). Seega maksab ühe tonni jäätmete ladestamine Vaivara OJKKs ümardatult kokku 80 eurot.

Riigikontroll märgib, et keskkonnaministeerium ei ole suutnud tagada, et sulgemisreserv kataks vähemalt sulgemisega seotud kulud. Jäätmete tekitajad ei ole katnud ka muid kulusid.

Keskkonnaministeerium ja keskkonnaagentuur on vajalike kulude katmiseks taotlenud riigieelarvest raha, kuid ei ole seda sealt saanud. Seetõttu on kasutatud projektipõhiselt Keskkonnainvesteeringute keskuse raha.

Alates 2018. aastast on keskkonnaministeerium ja keskkonnaagentuur kasutanud kokku ligi 1 miljon eurot selleks, et hinnata keskuse keskkonnaseisundit ja nõrgveepuhasti tööd, puhastada keskust ümbritsevat ringkraavi reostunud mudast, analüüsida keskuse majanduslikku väärtust, teha investeeringuid keskuse kanalisatsiooni- ja drenaažitorustikku ning nõrgveepuhastisse, katta osaliselt ladestusala ning lahendada ka õiguslikke vaidlusi.

Praegune käitaja ütleb, et ladestamise teenustasu on problemaatiline tõsta, sest tõenäoliselt ei oleks Vaivara OJKK ladestusteenus siis turul enam konkurentsivõimeline ja jäätmed eksporditakse. See kehtib eelkõige jäätmepõletustuha kohta, mida on varem eksporditud Soome. Kuna ladestatavate jäätmete ekspordi võimalused on piiratud (eriti väikeste koguste puhul), on ohtlike jäätmete tekitajad tõenäoliselt valmis kõrgemat hinda ladestamise eest siiski maksma.

„Kuigi Riigikontroll auditeeris Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskuse teemat kolmandat korda seitsme aasta jooksul ja on teinud hulga soovitusi olukorra parandamiseks, on mitmed probleemid endiselt alles,“ kommenteeris riigikontrolör Janar Holm teemat, mida Riigikontroll auditeeris ka 2015. ja 2018. aastal.

Vaivara keskuse omandivormi küsimuse lahendamine on keskkonnaministeeriumis veninud ning otsus loodetakse teha alles 2023. aastal vahetult enne praeguse käitaja lepingu lõppemist. Nii 2015. aasta kui 2018. aasta auditi käigus teatas keskkonnaministeerium, et jäätmekeskuse omandivormi variante tuleks veel analüüsida.

Eestis tekib ligikaudu 400 000 tonni ohtlikke jäätmeid aastas, mis suures osas võetakse ringlusse ja taaskasutatakse (siia pole arvestatud põlevkivitööstuses tekkivaid jäätmeid). Ligikaudu 10% ohtlikest jäätmetest tuleb ladestada, nt jäätmepõletustuhk, metallitööstuses tekkiv sulatusräbu. Ohtlikke jäätmeid tohib ladestada mõne erandiga üksnes Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskuses.

Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskus Ida-Virumaal on rajatud 2000. aastal ja kuulub riigile. Keskuse toimimise eest vastutab keskkonnaministeerium koos keskkonnaagentuuriga ning seda käitab eraettevõte.