Venemaale kukkunud meteoriidi tolmust avastati uut tüüpi kristalle

Teadlased avastasid üheksa aastat tagasi Venemaal Tšeljabinski linna piirkonda tabanud meteoriidi tolmust seninägematuid kristallitüüpe.

15. veebruaril 2013 sisenes Maa atmosfääri meteoriit, mille läbimõõt oli 18 meetrit ja kaal 11 000 tonni, kiirusega umbes 66 950 km/h. Õnneks plahvatas meteoor umbes 23,3 kilomeetri kõrgusel Lõuna-Venemaa Tšeljabinski linna kohal, sadades piirkonna kohal väikeste tükkidena alla ja vältides katastroofilist kokkupõrget maapinnaga. Võimas plahvatus kahjustas Tšeljabinski linnas hooneid, purustas aknaklaase ja tekitas vigastusi enam kui 1200 inimesele, kirjutab ScienceAlert.

Nüüd on teadlased meteoriidist maha jäänud tolmu uurides avastanud uut tüüpi kristallid. Värske uuringu raames analüüsis rahvusvahelistest teadlastest koosnev rühm mõningaid kosmosekivimi fragmente, mis pärast meteoori plahvatamist maha jäid.

Tavaliselt toodavad meteoorid põledes väikese koguse meteoriiditolmu, ent see läheb kaduma, kuna tolmuosakesed on leidmiseks liiga väikesed, tuule poolt hajutatud, keskkonnast saastunud või kukkunud vette.

NASA andmetel oli pärast Tšeljabinski meteoriidi plahvatust atmosfääris aga vähemalt nelja päeva jooksul massiivne tolmuvihk, enne kui see lõpuks Maa pinnale sadas. Osa tolmust jäi veidi enne ja pärast sündmust maha sadanud lumekihtide vahele lõksu, kust teadlastel oli võimalik need kätte saada.

Üks kolmukübemetest, mis oli niivõrd väike, et seda vaid mikroskoobi all näha võimalik, oli juhuslikult fookuses otse slaidi keskel, mida üks teadlastest läbi okulaari vaatas. Oleks see olnud kusagil mujal, oleks rühm oma avastusest ilmselt ilma jäänud, kirjutab Sci-News.

Pärast tolmu võimsamate elektronmikroskoopidega analüüsimist leidsid teadlased palju rohkem uusi kristalle ja asusid neid üksikasjalikumalt uurima.

Kuid isegi siis oli kristallide leidmine elektronmikroskoobi abil keeruline nende väiksuse tõttu, kirjutasid teadlased oma artiklis, mis avaldati ajakirjas The European Physical Journal Plus.

Uued kristallid olid kahe erineva kujuga: kvaasisfäärilised ehk peaaegu sfäärilised kestad ja kuusnurksed vardad. Mõlemal olid „ainulaadsed morfoloogilised iseärasused“, kirjutasid teadlased uuringus.

Täiendav analüüs röntgenikiirte abil näitas, et kristallid koosnesid grafiidi kihtidest – kattuvatest aatomilehtedest koosnevast süsinikuliigist, mida tavaliselt kasutatakse pliiatsites –, mis ümbritsesid kristalli südames asuvat keskset nanoklastrit.

Uurijate hinnangul on nende nanoklastrite kõige tõenäolisemad kandidaadid puurilaadne süsinikuaatomite pall buckminsterfullereen (C60) või süsinikust ja vesinikust valmistatud molekul polüheksatsüklooktadekaan (C18H12).

Teadlaste rühm kahtlustab, et kristallid tekkisid meteoriidi lagunemisel tekkinud kõrge temperatuuri ja kõrgrõhu tingimustes, kuigi nende täpne genees on siiani ebaselge. Teadlased loodavad tulevikus leida meteoriiditolmu proove ka teistelt kosmosekivimitelt, et näha, kas sellised kristallid on meteoori purunemise tavaline kõrvalsaadus või on need ainulaadsed Tšeljabinski meteooriplahvatusele.

Tšeljabinski meteoriidiplahvatus oli suurim omataoline Maa atmosfääris toimunud juhtum alates 1908. aasta Tunguusi plahvatusest, mille tõenäoliselt põhjustas samuti meteoriidi langemine. Seegi toimus Venemaal, Ida-Siberis. NASA andmetel plahvatas Tšeljabinski meteoriit 30 korda suurema jõuga kui Hiroshimat raputanud aatomipomm.