Ramat-Gani linna Bar-Ilani ülikooli teadlased, kelle artikkel avaldati ajakirjas Gerontology, otsustasid välja selgitada, kuidas vanemas eas subjektiivne oma ea tunnetus mõjutab haigusjärgse taastusravi edukust.

Uurijad jälgisid mitmes Iisraeli kliinikus 194 patsienti vanuses 73–84, kes taastusid luumurdudest (enamasti kukkumisest) või insuldist. Taastusravi käigus küsitleti patsiente mitu korda, sealhulgas küsiti, kui vanalt nad end tunnevad.

Selgus, et need patsiendid, kes kliinikusse sattudes tundsid end oma kronoloogilisest vanusest nooremana, paranesid märgatavalt paremini kui ülejäänud. Umbes kuu aega hiljem toimunud väljakirjutamisel näitasid nad ka kõrgemat funktsionaalse iseseisvuse määra. See kehtis ka taastusravi kohta pärast luumurde ja pärast insuldi saamist.

Teadlased oletasid, et selline positiivne mõju võib olla tingitud optimistlikust psühholoogilisest hoiakust, mida „hingelt noored“ patsiendid kliinikusse sattudes üles näidata suutsid – neil polnud kahtlustki, et suudavad täielikult taastuda.

Nagu uuringu autorid märgivad, osutus patsiendi subjektiivne vanus tähtsaks teguriks, mille abil saab ennustada taastusravi tulemust ja mis on olulisem kui kronoloogiline vanus ja mitme kroonilise haiguse esinemine. „Need, kes tunnevad end oma eluaastatest nooremana, mitte ainult ei säilita tervist, jõudlust ja psühholoogilist vastupidavust, vaid taastuvad paremini ka haiguse või trauma korral,“ selgitas uuringu juhtiv autor Amit Shrira. „See võib olla tingitud asjaolust, et sellised inimesed, kes tunnevad end noorena, jätkavad isegi kõrges eas tervislikku ja energilist eluviisi.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid