Šoti Stirlingi ülikooli ja Saksa Tübingeni ülikooli ning Max Plancki Seltsi füüsikainstituudi teadlased analüüsisid Issõk-Kuli järve lähedalt leitud inimjäänuste hambaid ja jõudsid järeldusele, et esimene katku puhang leidis aset tänapäeva Kõrgõzstani territooriumil 1330. aastad, vahendab BBC.

Globaalne katkuepideemia on üks suuremaid epidemioloogilisi katastroofe inimkonna ajaloos, erinevatel andmetel langes selle ohvriks kuni 60% Euroopa elanikkonnast. Kuid vaatamata arvukatele erinevatel aegadel tehtud uuringutele ei ole teadlased ikka veel suutnud täpselt kindlaks teha, kus selle epitsenter oli.

Issõk-Kuli piirkond äratas teadlaste tähelepanu pärast seda, kui nad märkasid, et aastatel 1338–1339 toimus selles piirkonnas järsk hüpe suremuses.

Tübingeni ülikooli doktor Maria Spyrou sõnul tegi uurimisrühm seitsme inimese säilmetele DNA-analüüsi. Erilist tähelepanu pöörati hammastele, kuna inimese suus on palju veresooni ja vere kaudu levivate patogeenide avastamise võimalus on suurem, selgitavad teadlased.

Kolme surnu säilmete hulgast leidsid nad katkubakteri Yersinia pestis'e jälgi. „Meie uuring annab vastuse ajaloo ühele suurimale ja põnevamale küsimusele ning pakub ülevaate sellest, millal ja kus tekkis kõige kurikuulsam tapjabakter,“ sõnas Stirlingi ülikooli ajaloolane Philip Slavin.

Teadlased rõhutasid siiski, et nende uurimistöö piirdub väikese koguse lähtematerjaliga. Rohkemate säilmete uurimine laiemas piirkonnas annaks terviklikuma pildi selles Kesk-Aasia osas 14. sajandi keskel toimunust, märkisid nad.

Kuid teadusringkondades peetakse saavutatud tulemusi juba selle ajalooperioodi uurimisel läbimurdeks.

Mis on muhkkatk?

Muhkkatk on potentsiaalselt surmaga lõppev haigus, mida põhjustab bakter Yersinia pestis.

Kandjad on peamiselt närilised, kuigi see puudutab paljusid loomi.

Nimetus tuleneb haigusega kaasnevatest sümptomitest: paistes lümfisõlmed (või muhud) kubemes ja kaenlaalustes.

Aastatel 2010–2015 registreeriti maailmas 3248 haigusjuhtu. 584 haigestunut suri.

Muhkkatku kutsuti rahvasuus ka „mustaks surmaks“, kuna haigusega sageli esineva gangreeni tõttu tumenesid erinevad kehaosad, peamiselt käed ja jalad.