Vennad Julian ja Lincoln Barnwell koos oma isa ja paari sõbraga otsisid kuulsat fregatti nelja aasta vältel 5000 meremiili suurusel alal. Nad hakkasid juba lootust kaotama, kui lõpuks sattusid hästi säilinud vrakile 45 km kaugusel sadamalinnast Great Yarmouthist.

Kõigepealt leidsid tuukrid kahuri. „Tundsime aukartust, see oli nii ilus. Tundsime kohe, et oleme privilegeeritud olukorras. Mitte keegi maailmas peale meie ei teadnud tol hetkel, kus see vrakk lebab. See oli eriline hetk ja me ei unusta seda kunagi“ meenutab Lincoln Barnwell.

Barnwellid leidsid laeva juba 2007. aastal, kuid said sellest alles nüüd teada anda. Leiu tuvastamiseks koostöös ekspertide meeskonnaga kulus aastaid. „Olime kindlad, et see on Gloucester, kuid nendes piirkondades uppusid ka teised sõjalaevad, mistõttu pidime sellele kinnitust saama,“ selgitas Julian Barnwell.

Briti kaitseministeerium tunnistas 2012. aastal, et leitud laev oli tõepoolest Gloucester, pärast seda, kui sukeldujad tõid laevakella põhjast üles.

Pärast seda tuli rahvusvahelistes vetes asuvat asukohta kaitsta. Alles nüüd said sukeldujad teatada, et see laev on Gloucester. „Seda asjaolude tõttu, kuidas see laev uppus, võib seda pidada kõige olulisemaks leiuks merearheoloogia ajaloos alates Mary Rose'i taastumisest,“ ütles East Anglia merendusajaloo ja -kultuuri vanemspetsialist professor Claire Jowitt.

Purjelaev Mary Rose oli 16. sajandil Henry VIII laevastiku lipulaev ja sellelt leitud esemeid nimetatakse Tudorite ajastu „ajakapsliks“. Kui Mary Rose 1982. aastal Kagu-Inglismaal Solentist üles tõsteti, jälgis kogu riik keerulist operatsiooni televiisorist „Gloucesteri avastamine peaks põhjalikult muutma arusaama 17. sajandist, selle sotsiaalsest, merenduslikust ja poliitilisest ajaloost,“ ütles professor Jowitt. „Kogu lugu Gloucesteri viimasest reisist ja milleni selle tagajärjed viisid – see vajab uuesti jutustamist,“ rõhutab ajaloolane.

Ka sukelduja Julian Barnwell loodab, et see leid aitab Inglismaa ajaloo kohta palju teada saada. „Selle laeva jäänustest saab ammutada palju uut teavet ning Norfolk ja kogu riik saavad sellest kasu,“ ütles Barnwell.

Mis laevast edasi saab?

Kui tuukrid fregati avastasid, murti selle kiil kere küljest lahti ja kerest järelejäänu vajus liivasesse põhja. Kui hästi on laevakere säilinud, pole teada, seda välja kaevata ja laeva pinnale tõsta pole plaanis.

Kohapeal avastasid sukeldujad ja tõid pinnale mitmesuguseid esemeid, sealhulgas riideid ja jalanõusid, navigeerimisriistu, isiklikke esemeid ja korgiga veinipudeleid. Üks neist kannab USA esimese presidendi George Washingtoni esivanemate Leggide perekonna klaastemplit.

Inimjäänuseid laevalt ei leitud, ainult loomaluid.

Gloucesteri ajalugu

Gloucester ehitati 1652. aastal. Inglise laevastiku koosseisus osales ta merelahingutes sõdades Hispaania ja Hollandiga.

1682. aastal purunes laev Norfolki ranniku lähedal liivaribal. Hukkus erinevatel hinnangutel 130–250 meest.

Pardal oli Yorki hertsog James Stewart, endine Inglise mereväe lordadmiral ja tollal valitsenud kuninga Charles II noorem vend. Hertsogil õnnestus põgeneda koos veel umbes 330 meremehe ja laevalolijaga.

Õnnetuse üle elanud Yorki hertsogist sai järgmine Inglismaa kuningas, keda tuntakse James II nime all – viimane katoliiklane Inglise troonil. 1688. aastal kukutati ta „Kuulsusrikka revolutsiooni“ käigus protestantliku enamuse poolt.

Nagu Gloucesteril olnud väitsid, põhjustas Jamesi tegevus laevahuku ajal suuri inimohvreid.

Olemasoleva kirjelduse järgi evakueeriti esimestena kuninglikud perekonnad, kuid hertsog vaidles kapteniga kaua, et mõne manöövriga laev madalikule viia. Selle tõttu läks kallis aeg raisku.

Lisaks lasi tulevane James II tunnistajate sõnul kõigepealt päästa kõik katoliku preestrid ja oma koerad ning seejärel hakati meeskonnaliikmeid paatidesse panema.

Kuid James keeldus tragöödia eest vastutust võtmast, süüdistades kõiges kaptenit, kes seejärel vangistati.