Proovisõit: Dacia Spring: kõige odavam elektriauto – natuke paitad ja sõidab küll

Uskumatu, kui palju lõbusaid pilke ja naeratusi võib esile kutsuda lihtsalt üks auto. Dacia Spring on auto küll – tõsi, kõige odavam elektriautode seas, mõõtudelt pigem neljarattaline motoroller ja ka hobujõude on vaid veidi rohkem kui neljakabjalisel endal. Aga on ka vastuvaidlemist mittekannatavaid eeliseid oludes, mille jaoks see masin eelkõige loodud on.

Alustan niisiis sõitu teadmisega, et hobujõude on masinal vaid 45. Teadmine oli murettekitav, kuna seda on 2-3 korda vähem kui lähematel ametivendadel. Teiseks olin veidi mures, kuidas 185+ pikkusega inimene rooli taha mõnusalt istuma mahub. Ja siis veel mure sõiduulatuse ja mis kõige veel pärast…aga tühipaljasteks muredeks need jäidki. Tegelikult kõik toimis masina hinnale ja olemusele vastavalt.

Esiteks mahtusin ma mõnusalt rooli istuma. Aga, see auto (mõõtmetelt 1,77x3,73) on loodud neljaukselisena, seega on insenerid eeldanud, et keegi võiks mahtuda istuma ka taha. Aga no pereisa taga reisija peab olema küll imepeenikeste – ja lühikeste jalgadega inimlaps. Ma ei eita, kindlasti võimalik, aga mõnus seal olemine olema ei saa. Ilmselgelt on see tagaiste nähtud ette ikkagi selleks, et poekotid kerge vaevaga autosse saada. Või siis üks laps suhteliselt ette lükatud istmele ja teine tema taha istuma. Kahe inimese sõiduks on aga ruumi küll ja veel.

Nüüd pealkirjas toodud paitamise juurde. Esimest korda oma pika elu jooksul esindasin ma keset proovisõitu esindusse – see masin ei tahtnud ühel hetkel enam mitte kuidagi „käivituda“ (elektriautod meil teatavasti väga ei käivitu) ja paigast liikuda. Keeran võtme paremale lõppu, kõik näidud süttivad, tagurduskäigu keeran ka sisse ning multimeediaekraanile manatakse tagumise kaamera pilt, tagurdushelid töötavad – aga mida ei juhtu, on auto paigast liikumine. Ei mingeid hoiatussõnumeid või infot selle kohta, mis võiks valesti olla. Ehk et süütevõtme liigutamise kasutajasõbraliikus ei ole Dacial just kõige paremini läbi mõeldud. Kuna oli õhtune aeg, siis pidin siiski ise hakkama saada – proovisin hea ja kurjaga üsna mitu korda eri strateegiaga süütevõtit keerata ja lõpuks hakkas masin liikuma (vist tuleb süütevõtit veidi aega lõpp-asendis hoida, kuna ekraanil roheline „ok“ püsima jääb. Kord paat juhtus seda probleemi veel, aga hiljem saabus teineteisemõistmine.

Kui nüüd salongis veidi ringi vaadata, siis näeme muidugi ohtralt plastpidu (istmed olid aga minu varustustasemega auto puhul lausa nahksed). Multimeediaekraan on niisiis täiesti olemas ja puutetundlik ka – vastu vaatavad sellele nii kaardirakendus, raadiod kui mõningate sätete muutmise võimalus. Ukes on tehtud äärmiselt minimalistlikud ja see käib ka käetoe kohta, akende üles-alla liigutamise nupudki on toodud ustelt ära multimeediaekraani alla. Käikude vahetamine (D-R-N, puudu on P) käib rõngaslüliti abil käsipiduri ees. Kuna parkimisvalik sellele puudub ja ei ole ka elektrilist käsipidurit, siis tuleb sõidu lõpetamisel käik alati N-i peale panna ja käsipiduri kang üles tõmmata.

Juba sõitma asudes saad aru, et ümbritsevate helide mõistes on tegemist vana kooli elektriautoga, kus elektrimootori madal undamine kenasti salongi vallutab. Pigem on asi nõrgavõitu isolatsioonis, sest palju jõuab kõrvu ka kõikvõimalikke teisi väliseid sagedusi.

Ilmselgelt on sellele masinal olemas ka kiirendus. Ma küll ei tea (ja seda pole kusagil kirjas), mis see näit täpsemalt on, ent häbisse või kellestki maha kindlasti ei jää. Kuna kere on väike ja elektrimoori jõud kandub ratastesse vahetult, siis pigem õnnestus mõni bemarijuht tigedakski ajada. Kere väiksus on linnasõidul aga teatavasti tohutu eelis – sellega mahub igalt pool läbi pugema, sellega on mõnus parkida, sellega on väga kerge ja täpne manööverdada tallinlike teemügerike vahel. Puuduseks vahest vaid see, et linnast väljas on tuulehoogude mõju tavapärasest enam tuntav.

Mõnevõrra müstiline on see, et masin on varutatud kiirusepiirajaga (😊), ent puudu on püsikiirusehoidja. Sõitjale ei jagata ka infot selle kohta, kui palju kWh ta on näiteks 100 km kulutanud. Küll saab mobiili multimeediasüsteemiga ühendada. Rooli autol reguleerida ei saa. Kuna esiaken on nii väike, siis kojamehi on varustuses vaid üks.

Seega tegin näidikutetabloost lihtsalt fotod. Kui sõitu alustades oli aku laetus 92%, sõiduulatuseks näidati veel 168 km ning läbisõit oli 2226 km, siis sõidu (võrdselt nii linnas kui väljas, välistemp keskmiselt 15 kraadi) lõppedes olid akut alles veel 53%, sõiduulatust järgi veel 100 km ja läbisõidunäit 2294 km. Seega kulutasin akut 39% (mahutavus sellel 27,4 kWh), sain sellega sõidetud 68 kilomeetrit ning ennustatav sõiduulatus oli vähenenud samuti täpselt 68 kilomeetrit. Ehk siis: umbes 200 kilomeetrit võiks selle autoga sõita täislaadituse korral nii linnas kui maal. Aga Dacia on ka selgelt välja öelnud, et tegemist linnasõitudeks mõeldud väikeautoga. Ja selleks sobib see igapäevaseks kodu-kool-töö-pood-kodu sõitudeks perfektselt.

Maksab see auto 17 900 eurot, ehk et poole vähem kui Zoed, Leafid jms. Väga lihtne kompaktne auto, ilma liigsete vilede ja tuledeta, sellega saab lihtsalt oma sõidud ära tehtud. Kusjuures, masin näeb väljast täiesti lahe välja. Lahe on ka see, et tehakse ka selliseid autosid - ja kui neid juba ükskord tehakse, ju siis on neid ka kellelegi vaja.