Poole tunniga Marsile? Miks mitte, tehnoloogia selleks on juba praegu olemas
Nagu teame, võtavad kosmosereisid palju aega: Marsi-missioonide puhul räägitakse kuudepikkusest reisist, New Horizons jõudis mullu Pluutoni pärast peaaegu kümne aasta pikkust kulgemist ning kõige kaugemale jõudnud kosmoseaparaat Voyager 1 väljus Päikesesüsteemist augustis 2012 – selle start oli aastal 1977 ehk 35 aastat varem.
Philip Lubini idee näeb ette imekerge, paberipaksuse kosmoselaeva ehitamist, millele oleks kinnitatud laserpuri. Purje tuleb kosmoses „tulistada“ võimsa laserkiirega. Sellise kiire tekitamiseks tuleks kosmosesse ehitada 10x10 kilomeetri suurune laserpatarei, mille koguvõimsus oleks umbes 50 gigavatti. Patarei kiired koondataks üheks ja antaks purjele "kogupauk".
Stsenaariumi kohaselt tõukavad ülivõimsa laserkiire valguse osakesed ehk footonid purje ja põrutavad laeva vaakumis liikuma seninägematu hooga – kümne minutiga oleks selle kiirus 26% valguse kiirusest. Nii lendakski see Marsini poole tunniga, Voyagerist mööda kolme päevaga ja jõuaks meile kõige lähema tähesüsteemi Alfa Centaurini 15 aastaga (see asub nelja valgusaasta kaugusel).
Ning tõepoolest - Lubin ütleb, et selline kosmoselend on täna olemasoleva tehnoloogia abil teostatav, selles pole midagi sellist, mis jääks ulmevaldkonda. Kui ulmelised rahasummad kõrvale jätta.
Ülikiire lennu juures on ka üks oluline probleem. Esiteks – Marsini võid küll poole tunniga jõuda, aga kuidas sellise kiirusega lendavat laeva pidurdada?
Ühe variandina pakkust teadlane inhabitat.comile välja näiteks teise laseri ehitamist sihtkoha orbiidile, mis siis saabuva laeva purje pihta pidurdavat vastutuld annaks. Selle ehitamine kaugele kosmosesse oleks muidugi hoomamatult kallis. Pidurdamiseks saaks kasutada saaks ka mingit laadi kütusega töötavat mootorit, aga see tähendaks siis, et kütus tuleks kaasa võtta.
Lisaks: Sellisel kiirusel lendamine puudutab mehitamata kosmosesõidukeid. Inimkeha sellist kiirendust - kümne minutiga seismisest veerandini valguse kiirusest - üle ei elaks.
