Hiljutised Archangel ja Revolution on selle fenomeni ilmekad näited: keskpärane graafika, tahumata heli, mõttetu süžee. Sellisel ajastul paistab UT2K3 silma nagu ere valguskiir udusel maastikul. Kuid kas on tõesti tegu FPS-messiasega

Mitte üheski ülevaates, mida siiani lugenud olen, ei saa autorid ei üle ega ümber vanast Unreal Tournamentist. UT2K3 graafika on parem kui UT oma. Heli parem kui UT heli. Tehisintellekt parem kui UT-s. Aga samas ei jõuta järeldusele, kas tegu on millegi uue või lihtsalt UT uuendatud versiooniga.

Sest tegelikult on siin vähe uut, veel vähem revolutsioonilist. Põhimõte on sama, mis kolme aasta eest. On ruum, ruumi strateegilistesse punktidesse on sätitud relvad. On mängija või mängijad, peale nende ilmselt ka arvuti kontrollitud tegelased. Eesmärk? Hävitada võimalikult palju teisi ja seejuures endal hing sees hoida. Kõik muud valikud on tavalise deathmatchi modifikatsioonid, kuid põhireeglid on läbivalt samad. Selline küüniline perspektiiv paneb kindlasti nii mõnegi FPS-entusiasti kulmu kortsutama.

Graafika on 2002. aasta teisele poolele kõigiti vastav. Loomulikult karjub seda jooksutav 3D-mootor tehnika viimase sõna järele, programm disainiti nVidia uuemate kiipide jaoks, kuid tagasihoidlikuma konfiguratsiooniga masinate omanikud jõuavad kerge sättimisega ilmselt rahuldavate tulemusteni. Kasutusel on ühed siiani parima kvaliteediga tekstuurid, mida minu silmad üldse kunagi näinud (vana UT omad andsid samas põhjust virisemiseks). Tegelaste mudelite ja asukohtade detailsus on suurepärane, esimesi on kusjuures tunduvalt rohkem kui UT-s. Peale selle tuleb põhiasjaga kaasa adekvaatne komplekt tööriistu, millega ise tegelasi kujundama hakata (Maya® 4.01 Learning Edition, Upainter ja MathEngine’i Karma Authoring Tool).

Heli osas kujutab UT2K3 endast lausa mänguajaloo verstaposti. See pole mitte ainult ülihea kvaliteediga, vaid ka hästi sündmustega seotud, perfektselt ajastatud ja südantsoojendavalt sisse loetud („Die, b****!“).

Esimest korda saab sarja ajaloos rääkida reaalsetest piirkondlikest vigastustest: kui rakett tabab vastast pähe ja mitte jalgadesse, on tulemus erinev. Au tuleb anda rakendatud füüsikamudelile, mille järgi tegelased reageerivad erinevatele löökidele ja tabamustele elulisemal moel (selle ironiseerivaks näiteks on tegijad lisanud nn Slow Motion Death modifikaatori, mis tööle panduna sunnib surnukehi aegluubis liikuma).

Mängitavuses uuendusi napib. Assault on asendatud Bombing Runiga, kus palli üksteise väravasse toimetatakse. Relvad on, nagu alati, perfektselt tasakaalustatud. Ainsa efektiivse lisandina UT2K3-s võib lugeda Adrenaline-süsteemi. Viimane põhineb punktidel, mida saadakse teisi tappes või erilisi kapsleid üles korjates; kui punkte on sada, võib teatud klahvikombinatsiooniga käivitada kiirema liikumise, regeneratsiooni, nähtamatuse või suurema tulejõu. Valitud efekt kestab, kuni adrenaliin otsa lõpeb. Ometi tekib küsimus, miks ei võiks neid efekte koondada kindlate klahvide alla. Vastust tuleb otsida peatselt Xboxil ilmuvast Unreal Championshipist.

Single Player kujutab endast vastavate areenide järjestikust läbimist, mis kogenud inimesel kergema raskusastmega kuigi palju aega ei võta. Sa pead koostama endale meeskonna, võttes seejuures arvesse erinevate tegelaste näitajaid täpsuse, agressiivsuse, liikuvuse ja meeskonnataktika vallas. Tegelikkuses ei vasta need näitajad kuigivõrd tõele, pigem käitub iga arvuti kontrollitav tüüp enam-vähem halvasti.

Nagu arvatagi, on Multiplayer koht, kus UT2K3 tõeliselt ellu ärkab, aktsioon on silmnähtavalt kiirem kui isegi Quake III Arenas. Ehk siis sedavõrd kiire, et surreski ei raisata väärtuslikke momente, taaselustumine toimub momentaalselt. Mitmikosa kehvemateks külgedeks võib lugeda verbaalse kommunikatsioonisüsteemi puudumist (ometi on see koguni igivanas Half-Life’is olemas) ja samuti igasuguse radari puudumist, millega oleks hädavajalik meeskonnakaaslaste asukohti määarata. Ehk saavad needki vead mõne uuendusega parandatud.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et UT2K3 on eeskuju kõigile järgmise kahe aasta FPSidele. Praegu pole ühtegi suurt konkurenti, kes võiks selle tähetundi segada. Kas see on hästi viimistletud ja haarav? Kindlasti. Aga kas see muudab maailma paremaks kohaks? Ilmselt siiski mitte.

Unreal Tournament 2003
Digital Extremes, levitab Atari Games
Tugi: 1-64 (Internet, LAN)
Vajalik: PIII või Athlon AMD 733 (Pentium või Athlon AMD 1 GHz), 128 (256) MB RAM, 16 (32) MB 3D-kiirendi (nVidia GeForce2 või ATi Radeon), 8 x CD, 3 GB HDD, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 800 kr

Sarjast varem vaata Arvutimaailm 1/00 ja 10/01