Ümarmudil läbi kalastaja silmade — kes ta on ja kas maitseb hästi


Ümarmudil läbi kalastaja silmade — kes ta on ja kas maitseb hästi
Hanno Kask

Viimase paarikümne aastaga on Eesti rannikuvetesse tekkinud ja siin usinalt paljunema hakanud uus kalaliik – ümarmudil (Neogobius melanostomus). Praeguseks hetkeks on see visa ja vastupidav tulnukas muutunud paiguti sedavõrd tavaliseks, et moodustab põhjaõnge või võrguga püüdjate saagist arvestatava või isegi valdava osa. Kuidas kalamees peaks uude liiki suhtuma? Kuidas teda püüda? Kas ta kõlbab ka süüa?

Ümarmudila kodukohaks loetakse Musta ja Kaspia merd ning nende vesikondi. Sealsetes vetes on ümarmudil hinnatud töönduskala, kus teda kasutatakse toorainena konservitööstuses ja jõusöödatehastes. Sportliku püügihuvi rahuldavad selle kalaga Musta mere äärsetes limaanides (mere rannaläheduses moodustuvad kohati merega ühenduses olevad soolase ja madala veega väikejärved) poisikesed, kes seda sealt põlvesügavusest vees kahvlitega välja püüavad. Oma silmaga olen näinud ümarmudilat (vene k bõtšok) müügil ka Sotši turul nii suitsutatuna kui ka soolatult ja kuivatatult.

Kuigi enamik soolase mere kalu ja muid tegelasi on Läänemerre kolinuna selle madalama soolsuse tõttu (mis muudab rakkude osmoosset rõhku) jäänud mõõtmetes tagasihoidlikumaks kui oma n-ö loomulikul levialal (näiteks räim ja sinikarp), ei kehti see reegel ümarmudila kohta. Viimane on täpselt samades mõõtmetes nii Mustas kui Läänemeres ning isegi USA ja Kanada vahele jäävas mageda veega Suures Järvistus. Ümarmudila mõõdud jäävad reeglina 25 cm piiridesse, üksikute isendite pikkus võib olla ka 30 cm ja veidi enamgi. Pean ütlema, et mina ühtegi nii suurt tabanud ei ole. Eluea kohta on kirjanduses vastakaid andmeid; üldiselt ollakse arvamusel, et see küünib 6–7 aastani. Suguküpseks saab ümarmudil Eesti vetes juba kolmandal eluaastal, olles selleks ajaks umbes 10–12 cm pikkune. Kudemist pole Läänemeres seni otseselt keegi uurinud, kuid arvestades asjaoluga, et ümarmudilad moodustavad suuri paikseid kolooniaid, võib oletada, et ilmselt pikki kudemisrändeid ette ei võeta ning pulmad peetakse kodukohas ja omade keskel.

Esimesed ümarmudila leiud Läänemeres registreeriti Poolas. Tänaseks on seda kala sealkandis sedavõrd, et toimib korralik töönduslik püük ja konservide tootmine. Poolakate toodangut on võimalik leida ka Eesti kaubanduskettide lettidelt. Esimesed ümarmudila leiud Eesti vetest jäävad 1990ndate algusesse ja Väinamere piirkonda, esimese kindlalt teadaoleva asurkonna moodustasid ümarmudilad 1990ndate teises pooles Muuga sadama akvatooriumis. Sealt käidi uut imekala ussi ja tonkaga püüdmas veel enne sajandivahetust. 2000ndate aastate alguses saadi ümarmudilat aga juba edukalt ka Muuga sadamakaide väliskülgedelt. 2009. aastal sain isiklikult 25-meetrise räimevõrguga Muuga lahest, Armuneeme otsa juurest kümmekond 10 cm pikkust mudilat, mille saatsin tollal Tartu Ülikooli Mereinstituudi teadlasele Henn Ojaveerile. 2011. aasta augustis püüdis 25-meetrine räimevõrk ühe ööga samast kohast, umbes 10 meetri sügavuselt, juba 125 ümarmudilat. 4 meetri sügavusel olevasse ahvenavõrku takerdus aga sama ajaga 20 suuremat, nii umbes 25 cm pikkust kala.

Kõigele sellele tuginedes võib väita, et et ümarmudila arvukus Muuga lahes on paari viimase aastaga plahvatuslikult tõusnud. Lisaks on oma asurkond tekkinud ka Pirita jõe suudme basseinis. Seda on kinnitanud ja kirjeldanud ka hobisukeldujad. Nimelt pidavat ümarmudil päevasel ajal lesima kividevahelistes pragudes ja urgudes, nii et ainult pea näha on. Ohu korral tõmbab ta sellegi välkkiirelt urgu peitu. Tänu niisugusele käitumisele on ta röövkaladele ja muudele vaenlastele raskesti tabatav. Popp koht ümarmudilate püügiks on veel ka Linnahalli juures.

Minu subjektiivne arvamus ümarmudila leviku kohta Eesti vetes tugineb mu enda püügikogemusel ja minuni jõudnud juttudel, kuid julgen arvata, et see läheb väga kiire kasvu suunas. Julgen ka arvata, et kõnealune võõrliik on tugevaks toidukonkurendiks meie rannikuvööndis elutsevatele põhjakaladele nagu lest, kammeljas, emakala ja mõned muud liigid. Ümarmudila puhastamisel olen selle kõhust leidnud põhiliselt sinikarpi, mida see kala tänu oma tugevatele lõugadele lihtsasti purustada suudab. Lisaks on paljude (just madalamast veest saadud) suuremate mudilate kõhus olnud ka emakala, ogaliku, ahvena, kogre ja särje noorjärke.

Loe veel

Lennusadamast tabatud isendite soolestikust olen leidnud ka sama hulkharjasussi, millega siig seal maiustamas käib. Võib öelda, et tegu on ühe apla elukaga, kes õgib sisuliselt kõike, millest jõud vähegi üle käib.

Seda, et ümarmudil kõik muud kalaliigid enda ümbert ära suudab välja süüa, ma siiski hästi ei usu. Minu kogemuse põhjal ei sea ümarmudil end sisse üldsegi mitte igal pool, vaid tema lemmikelupaikadeks tunduvad olema kohad, kus ennast kiirelt ära saab peita. Sellisteks paikadeks on just sadamad, muulid, kaid jm vesiehitused ning merepõhi, kus leidub sobivas suuruses kive ja astanguid. Üle 15-meetrisest veest ei ole mina ühtegi ümarmudilat saanud, küll aga leidub seal tihti suurel hulgal lesta ja sinikarpi. Veel tundub, et ümarmudilale meeldivad kohad, kus n-ö suur ja sügav meri on kohe külje all – näiteks ei ole minu kõrvu ulatunud jutte, et Väinameres esineks püükides palju ümarmudilaid. Isiklikult arvan, et ümarmudila näol on tegu lihtsalt ühe uue kalaliigiga meie vetes, kes mingites kohtades ja mingite kalade püügil võib tulevikus üsna tüütuks osutuda. Kui aga asja teise nurga alt vaadata, on meile lisandunud uus spordikala, kelle maitseomadused jäävad kindlalt esikümnesse.

Ehkki mina olen ümarmudilaid saanud peamiselt võrguga, püütakse seda kala väga edukalt ka tonka ja ujukõngega, eriti Muuga sadama ja Linnahalli piirkonnas. Selleks sobib tavaline lesta- või siiarakendus, mis söödastatakse hariliku vihmaussi, kalatüki, kreveti või millegi muu loomsega. Ümarmudil on väga ablas, ent sealjuures küllaltki kiire, kala kes konksu mõne hetkega täiesti tühjaks sööb, ise aga hästi otsa ei taha jääda. Seepärast peab kalamees viibima tonka läheduses, et võtu korral operatiivselt haakida. Normaalseks saagiks loetakse mitukümmend kala ühe püügi kohta.

Rääkides ümarmudila kulinaarsest küljest, olen proovinud seda nii suitsutada kui praadida ja mõlemal juhul on tulemus olnud esmaklassiline. Tegu on puhta maitse ja lumivalge lihaga kalaga, mida on suhteliselt lihtne puhastada. Nahaga praadimiseks tuleb kehalt maha kraapida ka soomused, suitsutamisel seda teha pole tarvis. Ümarmudil on n-ö rümbakala, kellelt puhastamise käigus eraldatakse pea. Osava ja mitte lõpuni tehtud lõike puhul jooksevad pea eraldamisel kehast välja ka soolikad. Praadimiseks ettevalmistamisel soovitan kääridega rümba küljest maha lõigata ka uimed. Söömisel tuleb arvestada, et ümarmudila liharümbas leidub lisaks selgroole ja roietele veel mõningaid luid, mis lohakal käsitsemisel kergesti sööja kurgus uue koha leiavad.

Kuigi meil veel andunud mudilakütte palju pole, võiksid kalastajaid selle kala püüdmise peale siiski tõsisemalt mõelda. Samuti tasuks kalastusvõistluste korraldajatel mõelda paikadele, kus mudilat saakkalana tabada õnnestub. Ka võrgumeestel tasub vahelduseks mudilapüügile keskenduda. Ümarmudilat on tore ja omamoodi „sportlik“ võrgust välja koukida, kuna tegu on kalaga, kes püsib kaua elus ning kalameest võimaluse tekkimisel koheselt hammustab. Väiksemate isendite hammustuste puhul pääseb tavaliselt vaid ehmatusega, suuremad suudavad ka juba haiget teha. Oluline on aga see, et ükskõik, kuidas me ümarmudilat ka ei püüa, anname me igal juhul omapoolse panuse kõnealuse võõrliigi ohjeldamisele meie vetes.

Lugu on ilmunud Kalastajas nr 62
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja – ajakiri päris kalamehele!