Tuulehaug kaldalt? Täiesti püütav


Tuulehaug kaldalt? Täiesti püütav
Tuulehaugi püükVida Press

Kui paadivõimalust ei ole, aga suitsuahjutäie pika nokaga kala tahaks tuulekahooajal ikkagi kätte saada, ei maksa nina norgu lasta. Kahlamispüksid jalga ja mere äärde!

Kindlasti on paljud meriforellipüüdjad olnud kuskil mai lõpupoole olukorras, kus kahlates püüdes hakkavad järsku käima pidevad togimised landi pihta. Merikas tavaliselt lööb korra või paar ja siis enamasti võtab ära, need tonksud aga võivad jäädagi mõistatuseks, sest randa jõudnud tuulehaug (aga tema see togija ongi) tavalise landi otsa naljalt jääma ei kipu. Vahel näitab ta end ära, tulles landi järel päris püüdja jalge ette välja.

Kui kogenud merikapüüdja tuvastab, et see pole mitte tema püügikala, vaid pikanokaline külaline, kes lanti taob, on kaks võimalust. Esimene on vahetada püügikohta lootuses, et kuskil on veel forell ka rannas. Teine on orienteeruda ümber tuulehaugi püügile, mis eeldab väikseid ümberkorraldusi rakenduses.

Tuulehaug tuleb lanti nokaga lööma, kuid sellega ta enamasti landikolmiku külge kinni ei jää. Nii pannakse tuulehaugi püügil landi otsarõngasse u kahe landi pikkuse tamiilist lipsuga lisakolmik, kuhu kala enamasti pead või külge pidi kinni jääb. Landi konksu rõngasse ei maksa lipsu siduda, see võib hakata landi mängu segama. Tegelikult on mõttekas vahetada ka lant ära: merikalantidest enam eelistab tuulekas näiteks kilpkonnamustrilist hõbedast Kuusamo Professorit või Eppingeri Monarchi.

KUS PÜÜDA? Tuulehaugi hakkavad kalamehed kevadel esmalt saama Saaremaa lõuna- ja põhjarannikult ning Saaremaa ja Hiiumaa vahelt Soela väinast. Paadiga püüdes on head kohad Vormsi ja Pakrite ümbrus. Eeldus, et kala võiks juba kohal olla, on üle 10 kraadi ulatuv merevee temperatuur, pikalt ilusat päikesepaistelist ilma ja soodsad tuuled läänest või loodest.

Loe artiklit täispikkuses siit.