TC jutustab loo, õigemini lausa mitu erinevat, Nick Kangi nimelisest karmikäelisest, pilusilmsest ja lobasuisest võmmist, kes Los Angelese tänavatel korda majja lööb, nii rusikate kui karmnaljakate repliikidega võmmifilmide klassikast. Stoori käiku üle seletama ei kipu, küll aga annan miinus- ja samas boonuspunkte neile, kes selle valmis kirjutasid ja tervikuks sidusid. Kohati ehk liigagi sündmusterohke, teksti andekuse poolt teisejärguline, kaameratöö poolest üle keskmise ning ei ületa Mafiat. Mõnusad tegelaskujud, mis ellu toodud Hollywoodi näitlejate poolt. Nicki loeb Russell Wong, eks-tänavavõmmi George’i häält teeb klassikust paha poiss Chris¬topher Walken, lisaks Gary Oldman ja Ron „Hellboy“ Pearlman.

Kui see pole põhjus, miks asjale tähelepanu pöörata, mis veel oleks? Mitu erinevat kategooriat, põimitud üheks suureks? Vice City ja San Andrease vaheline kiirtee ehk GTA uus 200 ruutmiiline superpeegeldus? Hulk rokki ja räppmimist taustal? Pagana päralt, aga need kõik on piisavalt mõjuvad killukesed, et sellele supersegule lahustumiseks võimalus anda.

Los Angeles on suur ja ehtne. Suurem kui Vice City. Pärast esimesi ja isegi eelviimaseid tunde juhtud paikadesse, kus pole autoga veel vuranud. Missioonidele lisaks leiab kamaluga (st peaaegu piisavalt) kõrvaltegevust, võimalusi tänavakuritegude peatamisel endale reitingut luua (good cop vs bad cop). Viimased muudavad lõpplahendusi ja avavad alternatiivseid teid loo edasiviimiseks-lõpetamiseks. Tegelast saab boonusena soovitud suunas arendada (võitluskunstide, sõidukite ja relvadega seonduv).

TC luukere koosneb episoodipuust, mis jaguneb erinevateks lahenduskäikudeks, episoodid omakorda peatükkideks. Iga peatüki juhatab sisse ja lõpetab filmike. Neid on lademetes, kõik esimesel vaatamiskorral nauditavad, kuigi originaalsusega ei hiilga. Bad cop on läbijooksmislahendus. Iga pahateo juures (kahtlusaluse tapmine, jalakäijatest ülesõitmine) kahandatakse su karmat ühe punkti võrra ja mis juba allamäge läinud, see sinna ka jääb. Good cop tekitab seevastu teatavat peavalu. Polegi nii lihtne aja peale sündmuskohale kihutada, seejuures tänavaid verepritsmetega katmata.

Veelgi hullem, kui tänavakurjateo kahtlusaluseid (nende püüdmine pole kohustuslik v.a. karistuspeatükkides) saab peatada politseimärgi näitamisega või püstolilasuga õhku, hakkavad mõned neist vastu, tulistavad sind surnuks, jooksevad sinust üle või kihutavad su autoga sündmuspaigalt minema. Parim, mis sel juhul juhtuda saab, on lahendamata kuritegu.

Kaamera käitub veidralt. Pilti loksutatakse autosõidu ajal kohati kahtlaselt ja vaatenurk on tegelasega laisk kaasa pöörama. See toob kaasa märulstseenide pideva taaslaadimise ja hiilimiste puhul vaatevälja varjamise. Kahevõitlused on õnneks piisavalt vaheldusrikkad, erinevaid löögikombinatsioone saab loo käigus juurde teenida, samuti haardeid. Blokeerimine pole eriline lahendus. Lihtsad võitlused võidetakse selleta ja keerulisemad lihtsalt hea õnne peale, tänu kiirete sõrmedele. Mõnes tulistamisstseenis tuleb kasuks tühikuklahvi all hoides tekkiv sihik, mis lubab kindlat kehaosa sihtida (loo teise liini lõpumadina täpsuslaskjad katustel). Tänu sihikule on võimalus kurjategijat jalga või kätte tabamisega üllatada või siis mõned autokummid mulgustada.

Mulgustamisest rääkides on suur osa ümbritsevast keskkonnast mingil moel su tegevusele reageeriv. Võitluspaiku lammutatakse äratundmatuseni, aiad sõidetakse autoga ümber ja lõpuks auto ise sõidukõlbmatuks. Uue sõiduki saab tänavatelt vabal valikul hõivata, kiirendused ning lõppkiirused on neil erinevad ja see võib missioonide läbimist mõjutada (mõned napi ajavaru ja pika teekonnaga kihutamised).

Veel head. Missiooni ei pea ilmtingimata lõpetama. Jätkamine nurjunud seisust lisab suuresti vabadust ja muudab loo käiku, avades alternatiivseid peatükke ja filmikesi. Tegelaste näod on detailsed, väljendavad tundeid, liikumine loogiline (motion capture) ja lipsync korralik. Boonusmaterjalide õppetunnid tõstavad tuju. Iga mängija saab kasutajaprofiili luua. Nii ei kirjuta üht arvutit kasutavad Mati ja Alo oma õe viimase taseme seivifaili kogemata üle. Mitmikosa on olemas.

Ja pole head ilma halvata. Menüüd on koledad ja kummaliselt paigutatud. Mitte küll laustehniline viga, aga esteetiliselt võiks ikkagi nauditavam olla. Mõned tõsised vead, nt suurel kiirusel mõnda suletud alasse autoga sisse kihutamine (läbi laudaia, mis), välja sealt aga enam ei saa, sest vahepeal on purustatud aia asemele uus tekkinud ja väikesel alal kogutavast kiirusest läbirammimiseks ei piisa. Aitab missiooni taasalustamine.

Missioonid on ülilühikesed või lihtsalt lühikesed. See teeb omakorda episoodid ebameeldivalt lühikesteks. Tõsise kättevõtmise kõrval kolm päeva, vahele mõned tunnid und, tööd ja maisikrõpse kohvi kõrvale. Või joote teed? On kuidas on, lusti jagub täpselt nii kauaks kui sellise teose puhul peakski. Lugu on lühike, aga isegi lühike sündmusterohke lugu loeb ja kui te mõnest arvustusest miskit muud välja loete, siis on tõenäoliselt lihtsalt üks kahtlase väärtusega pretsedent loodud.

Tubli B-kategooria filmiga võrreldav mäng on raudselt üks nendest, mis A-kategooria mänguvaramusse kuulub. Nii ka True Crime.

Märulseiklus
Luxoflux, kirjastab Activision
Tugi: 1-4 (Internet, LAN)
AMD XP 1700+ või PIII-800, 128 MB RAM, 3,3 GB kõvaketast, 4x CD, 32 MB kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP