Thief 2X: Shadows of the Metal Age

„Kultusteos“ on tiitel, mida liigagi tihti kasutatakse lihtlabaseks reklaamiks. Vaatame tõele näkku, videomängude ajalugu ei ole nõnda pikk, et sinna mahuks palju sellise klassi õnnestumisi. Häid asju ilmub küll igal aastal, kuid nagu igast heast raamatust või filmist ei pruugi saada verstaposti, nii on ka mängudega.

Mis siis eraldab lihtsalt hitti kultusteosest? Tuleb välja, et on ainult üks kindel viis vahet teha — ajaproov. Ainult kultusteosed elavad selle üle. Kui tunned ka näiteks viie aasta pärast rõõmu mängust, mis tekitab hetkel vasikavaimustust, võib su kätes olla tõeline võitja. Kui endine lemmik paneb aga oma huntkoleda välimuse või sisu poolest nina krimpsutama, siis polnud tegemist tõelise armastusega. Aga hei, sama kehtib ka suhete puhul.

Kui lähtuda ajaproovi-teooriast, võib Thiefi pidada pesuehtsaks kultusmänguks. Thief: The Dark Projecti ilmumisest on möödas üle seitsme aasta ja ikka veel leidub võrgus pidevalt uueneva sisuga fännilehti, kirjutatakse temaatilisi lühiromaane ja novelle, meisterdatakse lisamissioone lelule, mida võib meelelahutustööstuse elutempo juures pidada eelajalooliseks.

Dark Project kui esimesi moodsaid hiilimismänge ja selle järg The Metal Age (2000) on juba ammu kuulutatud õndsateks. Kuigi senise triloogia vii¬mane, mullu väljastatud Deadly Shadows tekitas vastandlikke arvamusi, ei suutnud seegi rikkuda saaga head mainet. Sarja enda (vähemalt kriitikute meele järgi olemise) edu arvestades on traagiline, et nii kahe esimese osa looja Looking Glass Studios kui kolmanda autor Ion Storm on praeguseks tegevuse lõpetanud. Mõlemad silmapaistvad firmad (esimeses peale Thiefi veel näiteks Ultima Underworld, System Shock; Ionil Deus Ex) jäid karmi finantsmaailma hammasrataste vahele ja erinevalt inimestest, kes võivad mõne aja pappkastis magada, paremale homsele lootes, ei käi see kom¬paniide puhul samamoodi.

Tulevik näis tume ja veel ühe doosi Thiefi saamine võimatu. Kus aga häda kõige suurem, seal isehakanud meistrimehed kõige lähemal. Dark Engineering Guild, kamp ettevõtlikke varga-entusiaste, teatasid 15. mail missioonipaki valmimisest. Tööd alustati juba viis aastat tagasi, pisut pärast seda kui Looking Glass pani uksed kinni. Vahepeal jõudis veteranarendaja Warren Spector oma Austinis pesitseva meeskonnaga Deadly Shadowsi valmis meisterdada, kuid T2Xi meeskond ei jätnud eesmärgi poole rühkimist. Õnneks.

Kuigi tegijad ise nimetavad seda laienduseks või lisapaketiks, on Thief 2X: Shadows of the Metal Age täies mahus uus asi, mida lihtsalt jooksutab varem kasutatud graafikamootor. Tõepoolest, suuremas mahus muutusi, paika pandud stiilipiire ületamata, on raske ette kujutada. Alustame kas või peategelasest.

Meistervaras Garrett on küll üks tüünemaid mängumaailma karaktereid, kuid nüüd näeme, et isegi tema on asendatav, vähemalt ajutiselt. Thief 2X-i juhtfiguur on hoopis naine (luban endale mõttes hüüumärgi: „!“): Zaya-nimeline naiivne tütarlaps, kes saabub Linna kaugelt ja võõrapäraselt maalt. Sissejuhatuseks, kohe pärast kohalejõudmist, mõrvatakse tema nõbu ning ähvardatakse ka tema enda elu. Ta jõuab põgenedes salapärase erakust maagi kummituslikku mõisasse ja astub tolle õpilaseks. Zaya õpib-kohaneb ning juuri ajav kättemaksuidu kihutabki teda järjest meeletumatesse seiklustesse. Algselt sinisilmsest neiust kujuneb Garretti vääriline küünik — protsess, mida on lust ja rõõm läbi teha. Kuid kangelanna areng läbi on kõigest esimene pikast reast plussidest.

T2X ehitati Thief II-s kasutatud tehnoloogiale, mis omakorda on vaid täiendatud variant esimese mootorist. Seega pärineb tehniline alus kaheksa aasta tagusest ajast. Arva, mis? See pole üldsegi paha! Puuduvad küll säravad graafilised efektid ja tegelasedki on pisut kandilised, kuid viisteist minutit proovimist ja Linna sügavsinised tänavad imevad sind endasse.

Kindlasti aitavad kaasa väärt helitaust (seda ei tohi vaikselt proovida!) ja esmaklassiline mängitavus, kuid väike polügoonide arv ekraanil ei takistanud nõnda sügavalt kaasa elamast, et leidsin end mitmel korral vabisemas, kui korisev zombi liipas jalakauguselt mööda.

Vanast tööhobusest (st, graafikamootorist) võeti viimast, märkida võib kasvõi missiooni rongisõiduga — sellist dünaamikat pole üheski Thiefis seni nähtud. Lisaks on Shadowsil suur eelis Deadly Shadowsiga võrreldes: kõik missioonid on meeldivalt koos, puuduvad häirivad vahelaadimised ning ka tubateatri tunne, mis kolmandat osa kimbutas.

Järje tegemine on alati riskantne ettevõtmine. Austajad ootavad ühest küljest uuendusi, teisest küljest aga läbiproovitud ja töötavat mudelit; nn „vana uut asja“. Deadly Shadowsis tehti viga, jättes (osaliselt tehnilisetel) põhjustel välja enne hästi töötanud aspekte näiteks köienooled ja ujumise. Uuendused nagu linnas tolknemine ja reputatsiooni kasvatamise ülesanded aga polnud peaaegu kellelegi meeltmööda.

T2X läks teist teed. Välja ei jäetud ühtegi vana head asja, lisades seevastu omadusi, mis muudavad hiilimist veelgi vaheldusrikkamaks. Märkimisväärne on element-kristall, mille abil elementnoolte omadusi täielikult muuta, tehes näiteks veenoolest jäänoole. Saates sellise veekogusse, tekib jääpank, millele hüpates pääsed kohtadesse, mis jäid varem kättesaamatuks. Tulenoolt muutes tekib efektiivne vahend zombide peletamiseks jne. Kõiki nooli tasub katsetada ka vaenlastel, tulemused võivad olla eriskummalised.

Ei lisatud ainult uusi relvi. Vaeva nähti vastaste elavamaks muutmise, nende käitumis-skriptide ja disainiga üldiselt. Libasurnute missioonid, mis tunduvad esimeses Thiefis igavaimad, on nüüd vaat et pearoog (kuigi konkurents on kõva). Nupukalt ehitatud tasemed hoiavad pinge üleval ka siis, kui esimene uute lelude vaimustus üle läinud. Kuigi mitmel korral pöördud tagasi samasse tegevuspaika (kohutava ilmaga Sunnyporti linnake, salakaubavedajate urgas), ei mõju see eilse supi soojendamisena. Iga missioon on algusest lõpuni hoolega läbi mõeldud. Mis veel nunnum: tagasi on ülilahedad ülesannet sissejuhatavad illustreeritud klipid.

T2Xi vooruste korralikuks ülelugemiseks ei ole küll ruumi, kuid säilib kõik see, mis tegi Thiefist klassiku, pluss veel 10%. Tugev lugu ja mängitavus, määratu tähelepanu detailidele (jumal ongi pisiasjades). Olemas kõik, et luua hitt vähemalt teatud ringkondades. Nüüd peame vaid ajaproovi tulemused ära ootama. Kui aga mina peaks kunagi asuma Thiefi-seeriat täiendama, annaksin päris hea summa, et saada meeskonda võtmeisikud T2Xi projektist.

Hiilimine

Dark Engineering Guild

Tugi: 1

PIII-600, 256 MB RAM, 16 MB GeForce’i kiirendi, installeeritud Thief II: The Metal Age (655,8 MB alla laadida)

Hind: tasuta!

www.thief2x.com

Sarjast varem: 5/00, 6/04