The Lost Crown: vaimujahiseiklus raamatusõbrale
Jonathan Boakesi kolmas tõsiseltvõetav teos püüdleb minu arvates viimase aja parimate seiklusmängude esikümnesse, olgugi ta edetabelis kõrvuti näiteks sügava (ning segase) Culpa Innataga ning veidi kergemeelse mõrvamüsteeriumiga Art of Murder.
Boakesi armastus tondilugude vastu kumab ka sellest loost mitme kokkusegatud legendina läbi, muutunud on vaid mänguline vorm — Dark Fall I ja II slaidišõu asendati detailses keskkonnas ringilippava 3D-karakteriga (üha harvemini kohtab viiteid sellele, et tegu on endiselt üsna madalaeelarvelise ettevõtmisega), keskkond on mitmekesisem ning oma osa on mängida dialoogil.
Mis on värske elemendina kannataja rollis. Ma polegi päris kindel, kas seetõttu, et (suure tõenäosusega mitte elukutselised) näitlejad loevad puist teksti või muudavad nad selle oma oskamatusega puiseks. Siin esineb nii lõokest kui künnivarest, viimast läbi peategelase, kelle häälepaeltest pärit read tunduvad kohati lausa veeritud olevat.
Ülejäänud leivanumbrid on aga täiesti õigel kohal. Vana sadamalinn Saxton on paik, kuhu sa ilmselt isegi oma ämma ei saadaks.
Rahulik, inspireerivalt udune ning tüüne, aga härmas pruudirüü all pesitseb aukus silmadega fuuria. Boakes suudab sind pingesse kruvida enam kui mõne uuema survival horrori meeskond, ootamatul hetkel hirmutada ning jätab mõned müsteeriumid ka su kujutlusvõime lahendada.
Ta teab väga hästi, kui rõhuvalt mõjub mustvalge keskkond ning kui vabastavalt sellesse oskuslikult pikitud napid sinised, oranžid ja rohelised. Mõistatusi esineb (vähemalt loo esimese kolmandiku jooksul) harjumuspärasest harvem — eesmärgiks viies käik võimalikult ladusalt sisse lükata, siit ka suurem hulk dialoogi (küll mitte Longest Journey mammutvestlusi).
Ja veel paar olulist tähelepanekut. Esiteks on seiklusmängudele omane elutus Boakesi hilisemast loomingust täiesti kadunud, alustades oskuslikult animeeritud menüüst, lõpetades detailidega, mis rikastavad õhkkonda — taevas tiirutavad linnud, puurondile maanduv kiil, vilkuvad, justkui varjusurmast viivuks virgunud elektrilambid ning pöörase kõhemaona voogav udu.
Teiseks teeb heli kõike seda, mida sa oma pimedas toas kuulda ei sooviks. Pinget kruvitakse seni, kuni see sulle õõvasta akordi näol katkenud pillikeelena kuulmekäiku kargab. See pole meeldiv kogemus selle sõna otseses tähenduses, küll aga meeldejääv.
Kokkuvõte. The Lost Crown jätab märulisõrmed külmaks, aga raamatusõber võib jahedal sügisõhtul ahju tule süüdata, heli läbi kõrvaklappide koju juhatada ning enesele valetada, et ta mingil momendil kartlikult üle õla toas valitsevat hämarust ei piidle.
Plussid
Sind huvitab see, mis juhtuma hakkab, ja juhtunu jätab ka jälje.
Mustvalged visuaalid pole ainult odav dekoratsioon — need rõhuvad tõepoolest.
Sündmused kerivad end aegamisi viisakaks loopalliks.
Miinused
Päevikust võiks tegevuste planeerimisel enam abi olla — me ei tea ikka veel, kuhu järgmiseks minna.
Kõhetu hääletöö ja B-dialoog.
Hinne: 4
Kategooria: :seiklusmäng
Platvormid: PC
Süsteem: protsessor Pentium 4, muutmälu 1GB, videomälu 256MB (DirectX 9), ruumi kõvakettal 1,2GB, operatsioonisüsteemid Windows XP ja Vista
ca 300 kr
