1980. aastateks oli Nõukogude Liidu autotööstus võrreldes muu maailmaga muidugi kaugele maha jäänud, kuid teatav areng toimus sellest hoolimata. Mõistagi sootuks teises tempos ja teistsuguste kvaliteedinõuetega. Põhiliseks suunaks olid esiveoga luukpärad. Uudismudelid tõid välja nii Lada, Moskvitš kui ka Zaporožets. Võrreldes tehase varasema toodanguga, oli edasiminek tehnilises plaanis kõige suurem just viimasel. Kui varem valmistati ZAZi tehases vaid õhkjahutusega mootoritega tagaveolisi Maanteemuhke ja Seebikarpe, siis Tauria oma värske välimuse, vedelikjahutusega jõuallika, esiveo ja viiekäigulise manuaalkastiga oli varasemast kordades moodsam sõiduk. Tollases Nõukogude Liidu autoajakirjanduses teenis ta palju kiidusõnu. Ise asi muidugi, kas tollane ajakirjandus oleks üldse saanud kohaliku toodangu kohta midagi kriitilist arvata. 

Ralliauto on vanem 

Kuigi räägiti, et Tauria pidi esialgsete plaanide kohaselt tootmisse minema juba 1981. aastal, algas autode seeriaviisiline kokkupanek tegelikult 1987. aastal. Suurema hooga käivitus konveier aasta hiljem. Seda huvitavam on tõik, et juba 1986. aasta Krimmi rallil läks starti kolm Tauria B-rühma ralliautot. Üks neist on näha ka fotodel: see kuulub MoMu mootorispordi muuseumile ning taastati koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooliga. Taastamise asemel oleks tegelikult õigem öelda, et renoveeriti ja arendati edasi sealt, kus töö omal ajal pooleli jäi.