Talikalastuse ABC: millest alustada. Sikuti.
Nii mõnigi kord katab taevataat jõesopid ja järvesilmad jääkaanega juba novembris-detsembris. See on puhas rõõm paadunud talimõmmikutele, nagu talikalastajaid vahel naljaga pooleks kutsutakse. Kindlasti on aga ka neid, kes talipüügiga alles algust teevad ja kellele mõni näpunäide kasuks tuleks.
Kirjapandu ei pretendeeri absoluutsele tõele, vaid võiks olla suunanäitaja. Mis sobib ühele, ei pruugi meeldida teisele. Lõpuks leiab igaüks endale meelepärase varustuse ja püügistiili. Räägin natuke üldiselt, natuke oma kogemustest, aga jätan ka avastamisruumi.
MIDA PÜÜGIKS VAJA? Varustus jaguneb laias laastus kaheks: püügi- ja abivahenditeks. Asja edenedes tuleb juurde ka mugavusvarustus, mis püüki veelgi nauditavamaks teeb. Peamisteks talvisteks püügivahenditeks on sikutiõng, kirbuõng ja taliund. Loomulikult on nimekiri pikem ja olemas on ka spetsiifilisemad õnged, nagu Pärnu „kombain“, talvine feederõng, korgiga kirbuõng jne, aga nendel me praegu pikemalt ei peatu.
MIS ON SIKUTIÕNG? Sikutiõnge ritv on tavaliselt 40–60 cm pikk ja varustatud rulliga. Kalastuspoodides on saada laias valikus ritvu tuntud tootjatelt, nagu Rapala, Bluefox, Akara jne. Ritva valides tasub tähelepanu pöörata tema materjalile. Kui poes võib kõik kena tunduda, siis külma käes muutub nt osa plastõngi rabedaks ja need kipuvad murduma. Seega soovitan valida korgist või kõvemast penost käepidemega ja metallist, klaasfiibrist või vetruvast plastikust ridvapitsiga õnge.
Sõltuvalt kalaliigist ja püügisügavusest võib rullile kerida erineva läbimõõduga tamiile. Üsna universaalne on püüda tamiiliga 0,18–0,22 mm. Tamiili otsa tasub panna ka pöörlaga landilõks, et vältida tamiili sassiminekut. Kui püügikohas on suur haugioht, nagu esimese jääga tihti juhtub, on mõistlik kasutada peenikest volframtrossi. Ritv võib olla varustatud ka tugevamapoolse noogutiga, mis ka kõige õrnemast võtust märku annab. Tugevama võtu tunneb ära läbi ridvaotsa käiva toksu järgi.
MILLINE TALILANT VALIDA? Sikutid jagunevad laias laastus kaheks: vertikaalsed ehk pikisikud ja horisontaalsed ehk põikisikud. Vertikaalsed talilandid jagunevad omakorda n-ö klassikaliseks Peipsi sikuskaks, millel on kaks jäigalt kinnitatud konksu, ja pikisikudeks, mille allosas on rõnga või peenikese ketiga kinnitatud värvikolmik. Hea oleks, kui püügile minnes oleks kaasas eri värvides nii horisontaalseid kui ka vertikaalseid talilante. Pikisikudel on klassikalisteks toonideks kuldne, hõbedane ja vask, horisontaalsetel nt ahvena värvi, tindi värvi jne. Nad kõik peaksid imiteerima kalamaimu. Valik lettidel on nii lai, et katsetamist jagub aastateks. Kui jahtida sikuga ahvenat, võiks sikuska suurus jääda 4–6 cm kanti. Kui keskenduda haugile või püüda sügavamas, võivad ka landid suuremad olla (7–10 cm).
KUIDAS SIKUT MÄNGITADA? Võtmeküsimus on leida üles kala. Selleks tuleks puurida 3–5 auku, püüda igaühes kuni 5 minutit, teha uus seeria auke ja jälle püüda. Püügiliigutusi on igale maitsele, aga klassikaliselt tehakse sikuskapüügil järsem 20–30 cm tõste ja lastakse sikuskal vajuda. Seejärel oodatakse kuni 3 sekundit ja tehakse uus tõste. Kui kala ei reageeri, võib teha vahepeal pikemaid ja laisemaid tõsteid, samuti koputada sikuskaga mõned korrad vastu põhja, et kala tähelepanu äratada. Kui enamasti käib püük põhja pealt, siis teinekord tasub proovida ka põhjast meeter kõrgemalt või isegi poolest veest. Kui kala on vihale aetud ja ta aktiivselt sikuskat ründab, on oluline hoida püügirütmi. Siis tuleb kala kiirelt jääle tõmmata, otsast võtta ja siku uuesti alla lasta. Muidu võib kala huvi peibutise vastu kiirelt kaduda. On ju võtuaeg talvepäeval niigi limiteeritud.
Järgneb.
Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 15 2015. aastal.
