Kuigi säärast superautode sadu automaailm varem vaevalt kogenud on, leiduvad väljapaistvaimad sportautod igal ajastul. Nii olid omamoodi Bugatti Veyron, F60, SLR ja Porsche Carrera GT olemas ka enne Teist maailmasõda, rohkem kui 60 aastat tagasi. Tõsi, 60 aasta eest polnud Porschet ega Ferrarit automargina veel sündinudki, ent nende vaimsed eelkäijad olid teiste firmamärkide all olemas. Sageli on öeldud, et millega Ferrari 1940. aastatel algust tegi, sai loomulikuks jätkuks sõja eel Bugatti ja Alfa Romeo poolt saavutatule.
Võib näidata, et enne sõda ehitasid maailma parimaid, kiireimaid ja tehniliselt eesrindlikemaid sportautosid just Bugatti Prantsusmaal ja Alfa-Romeo Itaalias. Nende kaheksasilindrilised kaunite keredega sportmudelid seisid tollal vaieldamatult automaailma tipus ning ajastu keskpärased sõidukid ei küündinud Alfale ja Bugattile ligilähedalegi.
Siiski leidus üksikuid masinaid, mis Itaalia ja Prantsusmaa parimatele tippkiiruse poolest väga lähedale ulatusid või neid kogunisti ületasid. Sõjaeelsetest kiireimatest tänavaautodest kõneldes tuleb lisaks kahele eelmainitule kindlasti silmas pidada Ameerika Ühendriikide Duesenbergi mudelit SJ ja Saksamaa Mercedes- Benz SSKLi.
Kõige kiiremaks enne sõda seeriaviisiliselt toodetud autoks on korduvalt tituleeritud siiski Alfa-Romeo 1937. aasta mudelit 8C 2900B, mis olenevalt kereversioonist võis sõita kuni 225 km/h. Bugatti vastus Alfa-Romeole, samuti 1937 debüteerinud Type 57 SC tundis ka kiirusi teisel pool 200 km/h piiri, ent jäi Itaalia autole pisut alla.
Alfa-Romeo kiireima tänavaauto tiitli seab kahtluse alla Mercedes-Benzi ülim arendus kuulsast S-seeriast, 1932. aasta mudel SSKL (super-sport-kurz- leicht/super-sport-lühike-kerge), mille tippkiirus oli tehase andmetel kogunisti 235 km/h. Viimane näitaja tundub aga ülepingutatu, kuna SSKList vaid 40 hj võrra nõrgema mootoriga mudel SSK oli erinevate allikate järgi võimeline “vaid” 200 km/h tippkiiruseks. Märksa realistlikum oleks SSKLi puhul rääkida tippkiirusest 210 km/h, mis märgiti uhkelt ka Duesenbergi legendaarse mudeli SJ tehnilistesse näitajatesse. Umbes 30 Fordi hinna maksnud SJ sündis 1932, majanduskriisi rängimal aastal, ning oli maailma võimsaimaid autosid.
Täna on 200 km/h jõukohane rohkem kui pooltele uutest autodest. Linnatänavaid hulgakaupa täitvad Toyota Avensised ja Ford Moneod teevad 1,8-liitrise mootorigagi üle “kahesaja”. Ent 60 aasta eest tähendas 200 km/h midagi erilist. Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate jooksul välja tulnud uute mudelite keskmine tippkiirus küündis 130 km/h kanti. Levinumad autod polnud selleks aga kaugeltki võimelised.
Alfa ja Bugattiga samal aastal (1937) välja tulnud saksa menukas väikeauto Opel Kadett tegi oma 23-hobujõulise mootoriga 98 km/h. Kui kujutleda, et hõreda liiklusega maanteel Kadetti kõrvale ilmunud voolujooneline ja madal Alfa-Romeo 8C 2900B on suuteline rohkem kui kaks korda sama kiiresti liikuma, saab selgeks missuguste superautodega Alfa ja tema tollaste konkurentide näol tegemist oli. McLaren F1 tippkiirus 390 km/h ei tundu Ford Mondeo 205 km/h kõrval siis enam sugugi nii meeletu.
Sõja eel oli automobiil juba pool sajandit vana. Paljud tema sünni juures olnud geniaalsed mehed varisesid manalasse — 1929 suri Karl Benz, 1933 Henry Royce, 1935 André Citroén ja 1937 Vincenzo Lancia. Ent nad olid auto hästi sõitma õpetanud.
Sajandi neljanda kümnendiga kerkis maismaa kiiruserekord 400lt 500le kilomeetrile tunnis; 1932 valmis Saksamaal esimene ainult jõuvankritele mõeldud maantee, mis viis Kölnist Bonni; 1937 läks esimese diiselsõiduautona seeriatootmisse Mercedes-Benz 260D, mille 2,5-liitrine “õlipõletaja” arendas 44hj ja viis sõidukit edasi kiirusega kuni 94 km/h.
Suur majanduskriis laastas eelkõige USA luksusautode tootjaid, üksteise järel läksid Suure Lombi taga hingusele Marmon, Franklin, Auburn, Duesenberg, Pierce Arrow ning ka Isotta-Fraschini Euroopas. 30-ndatel hakkasid järjest rohkemad autotootjad oma sõidukitele ise keresid tegema või omandasid selleks mõne kerefirma. Seni tulid kered kallimatele mootorsõidukitele sageli spetsiaalsetelt kerestajatelt. Duesenberg ei ehitanud ise ühtegi autokeret.
Samuti tekkisid esimesed aerodünaamilised autod — mootoriruum lühenes, esitiibadest said rataste katteplekid, tuled ja astmelauad sulandusid autokeresse. Enne sõda selline stiil siiski läbi ei löönud, ent andis aimu autodisaini tulevikust.
Ja tulevikust andsid aimu ka selle loo kangelased — kiireimad mudelid firmadelt Alfa Romeo, Bugatti, Duesenberg ja Mercedes-Benz. 8C 2900B, Type 57 SC, Mudel SJ ja SSKL olid erinevad sõidukid, ent neid ühendas üks omadus — kiirus. Kuid 200 km/h piirist üle tungimiseks kasutati erinevaid teid.
Järgneb
