Sügisene latikapüük Emajõel. VI osa. Koha valik.
Kõige olulisem on minu meelest leida õige püügikoht. Kui näete veekogu kaldal meest, kes ei viska vette söödaga täidetud feederikorvi, vaid teeb kummalisi viskeid ja aeglast kerimist miski veidra raskusega, siis see on kahtlemata feederispordis edasijõudnud kalamees, kes loodib põhja.
Et endale põhi selgeks teha, kasutan spetsiaalset markerõnge, mis ongi ette nähtud selleks, et saada ettekujutus põhjareljeefist ja leida see kõige perspektiivikam püügikoht. Kogenud kalamehed teavad, et ligi 90 protsenti veekogus elavast kalast asetseb u 10 protsendil selle territooriumist. Seetõttu maksab põhja selgeksõppimisse suhtuda täie tõsidusega, sest just see on suures osas edu pant. On ju lihtsam meelitada kala peibutussöödaga kohale ja äratada temas isu seal, kus ta on, mitte loota, et õnnestub teda tuua kohta, kus ta tavaliselt ei toitu.
Esmalt proovin u 40grammise raskusega järgi jõe sügavuse, lugedes raskuse põhja langemise ajal sekundeid. Ütleme, kui raskus langeb kiirusega u 1 meeter sekundis, pole väga keeruline umbkaudu välja arvutada sügavus antud kohas. Kuid sageli on meil vaja teada mitte jõe täpset sügavust, vaid seda, kus asuvad augud, madalikud, järsud sügavuse muutused.
Kuidas aru saada, kas põhjas on kivid, muda või taimed? Loe siit.
