Sügisene latikapüük Emajõel. I osa
Aasta hea oli 65... Eriti Emajõel. Kobakas seatinast raskus moodustas õhus kaare ja kukkus korraliku sulpsuga jõkke. Kahekümnemeetrine jupp tamiili läbimõõduga 0,6 mm, seotud veepiiril masse torgatud meetripikkuse ragulkakujulise oksa külge, oli valmis püügiks. Liinil, kohe enne oksa, rippus kelluke. Algas närvesööv ja samas nii lootusrikas võtu ootus. Selline oli minu esimene tonkapüük Emajõel.
PÕHJAÕNG EHK TONKA. Kuni 2000ndate aastate alguseni oli põhjaõng ehk tonka meie kiirevoolulistel ja sügavatel jõgedel, nagu Pärnu ja Emajõgi, peamine püügiriist. Ma ei räägi kõige primitiivsematest riistadest, mis koosnesid mutrist raskuse asemel ja konksudest. Sellist püügivahendit peeti möödunud sajandi lõpul juba aegunuks ja perspektiivituks.
Nüüd aga teeme juttu põhjaõngest, mis on nagu kord ja kohus teeninud vähemalt kaht põlvkonda püüdjaid suure, põhjas elutseva kala püügil. Selle kohustuslikeks elementideks olid suhteliselt tugev kaheosaline ritv pikkusega 2,3–2,7 m, Nevskaja tüüpi inertsrull monofiiliga 0,4–0,5 mm, kaks-kolm konksu suuruses nr 6–8 ja lipsudega pikkusega 25–40 cm, mille läbimõõt 0,25–0,3 mm. Lisaks pliiraskus, sageli valatud supilusika vormi, kaaluga mitte vähem kui 100 g.
Konksu otsa läks ööuss või sõnnikuussi pundar. Kalapüügieeskirjaga lubatud kolm tonkat virutati perspektiivses püügikohas sisse erinevatele kaugustele, ritvade tippudesse kinnitati signalisaatorid – kellukesed. Ritv asetati püügile võsast lõigatud hargile maksimaalselt püstisesse asendisse, nii jäi väiksem kogus tamiili veevoolu mõjutada. Raskus hoidis sööda kindlalt paigal, kuid lähtuvalt pealiini läbimõõdust oli see tänases mõistes üsna muljetavaldav, 100–160 g.
Loe edasi siit.
