Hommikul loomulikult ma esimesena üleval ning keetsin kohvid, tegin omletti ja kõik muu teistele - olin stardivalmis. Teised muidugi loivasid ringi ja ütlesid, et rahu, küll sa saad veel päev otsa kala püüda jne. Vot see on piin, kui sul pole ümber kalamehed ning ei saada aru, mis tähendab kalakoht, kus kalad ootavad just sind ja sa oled sellest ainult 2 km kaugusel.

Sai siis söödud ja pooleldi joostes samasse kohta tagasi. Tulemused olid kehvemad, 10 viskest 5 olid tühjad. Mitte et see oleks hirmus paha, aga eelmise päeva pidu ei olnud, küll aga olid suured kollid esindatud. Tegin nii kiire tunnikese Nirvaanas ja mõtlesin uusi kohti minna otsima. Käsi ju soe, väsind ja kalane.

Tiirutades seal mööda kaldaid oli potentsiaalseid kohti palju, aga kala ei olnud nii palju. Kiloseid ja paarikiloseid kolle leidus, aga hing tahtis kohe väga-väga tagasi Nirvaanasse – kogu aeg pidin end sundima, et jummala eest ei annaks nii kergelt alla ja ei läheks tagasi. Lohutasin ennast sellega, et tagasiteel jääb see tee peale.

Loe blogi täispikkuses siit.