Paljude nõukogude-Eesti kultuuriinimeste avalik kontakt väliseestlastega saavutati alles 1988-1989 aastavahetusel Australias toimunud ESTO-päevadel. Enneolematult oli ligi 150 inimest kodu-Eestist saanud loa ESTO-le sõita, sh Ivo Linna, Alo Mattiisen, Rene Eespere, Mart Laar, Vardo Rumessen, Mikk Mikiver, kuid ka Lennart Meri, Arvo Valton, Ignar Fjuk, Venno Laul ja RAM-i poistekoor, ansambel Leegajus jt. Oli alanud jääminek kodu-Eesti ja välis-Eesti suhetes. Eesti välispoliitika taastamine oli selgelt võimalik vaid seda silda ületades, Lennart Meri piltliku käesirutusega seal viibinud konsul Aarand Roosi suunas.
Hiljem on tehtud kõva skandaali sellest, et kui Meri 1979. aastal VEKSA loal oma esimesele Põhja-Ameerika ringreisile pääses, esitas ta pärast kodumaale jõudes põhjaliku aruande, millal ja kellega ta kuskil kohtus, andes seega aru ka KGB-le. Tema võõrustaja Hellar Grabbi on aga sama aruannet lugedes märkinud, et Meri vaikis paljud kohtumised hoopis maha, sh kohtumise just peakonsul Jaaksoniga. Meri-Jaaksoni kontakt oli loodud juba siis.
Edgar Savisaare valitsus esines juba 1990. aasta maist Eesti Vabariigi nimel, kuigi enamik väliseestlastest tundis sügavat umbusaldust Rahvarinde juhtide vastu, kelle seisukoht Eesti iseseisvuse taastamise kohta oli veel 1989. aastalgi üsna vastuoluline. Ka 1990. aasta kevadel kardeti sealpool raudset eesriiet tõsiselt, et liidulepingut propageerinud ringkonnad võivad Eesti hoopis legaalselt NSV Liidu koosseisu viia.
”Sisuliselt kujunes Eesti Instituudist põhiseaduslik välisministeerium, kes suutis ellu kutsuda Eesti esinduse Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Eesti esindajad olid kõik noored, vaesed ja üksinda, peale Malle Talveti, kes oli rinnalapsega ja jättis esinemiste ajaks lapse prantslaste sekretariaati hoiule.
Lennart Meri, raamatus “Teine tulemine”, 2003