1990. aastal alanud üleminekuperiood lõppes iseseisva Eesti astumisega rahvusvahelisele areenile 1991. aasta augustis. Eesti välispoliitika taastamisel polnud isegi küsimust mitmendast vabariigist jutt on – Eesti välispoliitikat oli järjekindlat edasi kandnud New Yorgis asunud peakonsulaat Ernst Jaaksoni isikus ja välisminister Lennart Meril oli võimalik juba tugineda aastatepikkusele kogemusele.
Kuid nagu iga asjaga toonase Eesti poliitikas, tuli ületada vastuolusid, usalduskriise ja ennekõike suurriikide erinevaid eelarvamusi. 11. aprillil 1990, kui Lennart Meri (1929-2006) kinnitati Edgar Savisaare valitsuse välisministriks, võttis ta üle anekdootlikus rollis olnud ENSV välisministeeriumi ja ehitas selle asemele tüüpilise läänemaise välisministeeriumi, mis siiani Eesti välispoliitikat juhib. Kas hästi või halvasti, on maitse asi, igatahes on just tema rajatud välisministeeriumi töö tulemuseks, et Eesti on praegu NATO ja Euroopa Liidu liige.
Eesti välispoliitika taastamise puhul 1991. aastal tuleb paraku rääkida kolmest järjepidevusest.
1. Nõukogude Eesti pärand
Ministrina sai Lennart Meri enda juhtida ametkonna, mille vastu tal nähtavasti igasugune usaldus puudus. 1990. aasta alguses oli nn ENSV välisministeeriumis tööl 12 inimest, kellel oli voli vahendada vaid teatud turismireise mõningatesse naaberriikidesse, mõistagi kõrgemate Moskva ametkondade loal. Ministeeriumis olid sees KGB isikud, välispoliitiline kogemus puudus, pigem oli ametkond olemas vaid selleks, et kulissina varjata Eesti iseseivuse täielikku puudumist.
Nagu toonased ENSV välisministeeriumi töötajad on meenutanud, kutsus Lennart Meri kõigepealt kokku kõik selle ministeeriumi töötajad ja nõudis neilt lahkumisavaldusi. Protokolliosakonnas töötanud Kalle Ott oli nähtavasti ainus isik nende seas, kellelt Meri sel hetkel kaadripoliitilist nõu küsis. Senine nõukogudeaegne välisminister Arnold Green saadeti pensionile, peaaegu kõik tema-aegsed töötajad said kas kohe või mõni aasta hiljem sule sappa või lahkusid ise.
Välisministeerium täideti Lennart Meri usaldusalustega ja selle koosseis kasvas järsult. 1990. aasta lõpuks tahtis Meri luua ministeeriumisse 50 töökohta (millest täideti 41), kui Meri aga 1992. aasta aprillis Soome suursaadikuks läks ja Jaan Manitski temalt ameti mõneks ajaks üle võttis, oli ministeeriumis tööl juba sada inimest. Selleks ajaks oli välisministeeriumist saanud positiivse rutiiniga ametkond, märgib VM ülevaade 2001. aastast. Toompeal asunud ruumidest koliti senisesse EKP keskkomitee hoonesse 1992. aasta alguses.
Paljud nõukogudeaegsed töötajad olid ka solvunud, et Meri neid KGB käepikenduseks pidas. Igatahes löödi plats puhtaks ja tõesti, uus välisministeerium tuli ehitada üles sisuliselt nullist, nii nagu ka 1918. aastal. Diplomaate kerkis esile ka Meri algatusel rajatud Eesti Instituudi kaudu, lisaks oli Diplomaatide kool alustanud juba Greeni ajal (1989) tööd, sealt on tulnud terve rida hilisemaid diplomaate. Kuid esialgu tõmbas Meri ministeeriumisse pigem noori radikaalseid inimesi otse ülikoolipingist.
Samas oli ka Eestis ridamisi diplomaate, kellel kogemusi NSV Liidu välisesindustest, paraku paljud neist olid otseselt seotud KGB-ga, neid ei usaldanud ei Meri ega ka väliseestlased ja ka need nõukogude-taustaga diplomaadid, kes välisministeeriumisse tööle võeti, osutusid pigem võõrkehaks Eesti taastatavas diplomaatias.
”Esimese mobiilside aparaadi hankis meile Meri ise Soomest. Suundantenn paigaldati lossi katusele, aparaat asus ministri kabinetis. Kirjavahetus välisriikidega oli komplitseeritud. Tähtsamad kirjad sokutasime kaasa Soome või Rootsi sõitvatele tuttavatele.
Üks veidramaid lugusid on seotud Moskva saatkonnahoonega, mis olnud Eesti diplomaatide käes juba 1922. aastast alates, kuigi nõukogude ajal paikneski hoones ENSV Ministrite nõukogu esindus, ehk siis parteibosside residents ja võõrastemaja. Kuna hilisem suursaadik Jüri Kahn sai 1990. aastal just selle esinduse juhiks, kannab Moskva saatkond endas nii Tartu rahu alusel loodud Eesti diplomaatilist pärandit kui ka nõukogudeaegset järjepidevust.
Esimese uue välisesindajana saatis Savisaare valitsus aprillis 1990 Vilniusse Mart Tarmaku, Rahvarinde esindaja. Augustis 1990 sai valitsuse esindajaks NSV Liidu ministrite nõukogu juures Jüri Kahn. 1991. aasta märtsist oli valitsuse ametlik esindaja Venemaa föderatsiooni juures Jevgeni Golikov. Kuid neid suhteid ei saanud veel päris diplomaatilisteks pidada.
Moskva tunnistas Eesti valitsust vaid sõnakuulmatu subjektina, mitte iseseisva partnerina. Leedu tuli aga samasugusest minevikust kui meiegi.
2. Välis-Eesti pärand
Eesti Vabariigi välispoliitika polnud tegelikult kordagi katkenud, sest juba 1921. aastast oli töötanud New Yorgis Eesti vabariigi konsulaat, 1926. aastast peakonsulaat, mille juhiks sursaadiku ülesannetes sai 1965. aastal Ernst Jaakson, konsulitena või aukonsulitena olid ametis ka Aarand Roos New Yorgis, Jaak Treiman Los Angeleses ja Ilmar Heinsoo Torontos.
Väliseesti organisatsioonid, nagu ka kõnealused diplomaadid, olid juba aastaid lobitööd teinud, et eestlaste hääl nendes riikides kuuldav oleks, ning sisuliselt oli saavutatud ka see, et USA polnud oma mittetunnustuspoliitikast kordagi taganenud, Austraalia oli sunnitud 1975. aastal tühistama oma vahepealse otsuse Eesti okupeerimist tunnustada ja mitmete muude riikide poliitikud, USA presidentideni välja üritasid igal võimalusel avaldada toetust vabaduspüüetele Baltimaades.
See diplomaatia oli kandnud vilja, esialgu oli väliseestlastel aga piisavalt põhjust kahelda Eesti kommunistide siiruses. Kugi Jaakson pidi algusest peale tunnistama, et tema Savisaare valitsust ja Arnold Rüütli juhitud ülemnõukogu ei esinda, otsustas peakonsulaat vahendada (või vähemalt aidata korraldada) ka nende visiite Ühendriikidesse, nagu vahendati ka Eesti Komitee välispoliitikute Tunne Kelami ja Trivimi Velliste visiite.
Kelam näiteks kohtus USA asepresidendi Dan Quayle’iga augustis 1990, Lennart Meri ja peaminister Edgar Savisaar aga president George H. W. Bushiga Valges Majas oktoobris 1990, mida jäi tähistama ka Valge Maja ajaloolisele gloobusele Lennart Meri tehtud rist kohas, kus meie välisminister teadis häid kalajõgesid olevat. Rüütli ja Bushi kohtumine leidis aset alles märtsis 1991. USA ei olnud veel Eesti valitsust tunnustanud, aga mitteametlik toetus meile oli tugev.
”Mart Tarmak saabus Vilniusse koos Eesti Vabariigi endise diplomaadi hr Erich Lipstokiga, kelle esimene töökoht oli olnud Kaunases, tollases Leedu pealinnas. Järjepidevuse elustamiseks otsustati teha visiit ennesõjaegse Leedu Vabariigi välisministrile Juozas Urbšysele Kaunases.
Samal ajal kui Savisaare valitsus ja Ülemnõukogu ühelt poolt ja Eesti Kongress teiselt poolt murdsid tervalt piike, millisel kujul Eesti iseseisvumine aset peaks leidma, oli välispoliitiline siht läänes siiski ühine ja ühendavaks sillaks kodueestlaste jaoks olid just Eesti eksiildiplomaadid, eriti peakonsul Ernst Jaakson.
Sild loodi 1988. aasta ESTO-l?
Väliseestlastel oli tõsiseid raskusi kodu-Eestise pääsemisega, NSV Liidus elanud inimesed said piiri taha aga vaid KGB loal. Ja see režiim kehtis 1991. aasta augustini välja, vaid veidi pehmenedes 1988. Seda suurem oli väliseestlaste toetus Eesti kodanike komiteedele ja Eesti Kongressi kokkukutsumisele 1989-1990, kuna esimest korda poole sajandi jooksul kaasati ka nemad kodu-Eesti asjade otsustamisse.
Paljude nõukogude-Eesti kultuuriinimeste avalik kontakt väliseestlastega saavutati alles 1988-1989 aastavahetusel Australias toimunud ESTO-päevadel. Enneolematult oli ligi 150 inimest kodu-Eestist saanud loa ESTO-le sõita, sh Ivo Linna, Alo Mattiisen, Rene Eespere, Mart Laar, Vardo Rumessen, Mikk Mikiver, kuid ka Lennart Meri, Arvo Valton, Ignar Fjuk, Venno Laul ja RAM-i poistekoor, ansambel Leegajus jt. Oli alanud jääminek kodu-Eesti ja välis-Eesti suhetes. Eesti välispoliitika taastamine oli selgelt võimalik vaid seda silda ületades, Lennart Meri piltliku käesirutusega seal viibinud konsul Aarand Roosi suunas.
Hiljem on tehtud kõva skandaali sellest, et kui Meri 1979. aastal VEKSA loal oma esimesele Põhja-Ameerika ringreisile pääses, esitas ta pärast kodumaale jõudes põhjaliku aruande, millal ja kellega ta kuskil kohtus, andes seega aru ka KGB-le. Tema võõrustaja Hellar Grabbi on aga sama aruannet lugedes märkinud, et Meri vaikis paljud kohtumised hoopis maha, sh kohtumise just peakonsul Jaaksoniga. Meri-Jaaksoni kontakt oli loodud juba siis.
Edgar Savisaare valitsus esines juba 1990. aasta maist Eesti Vabariigi nimel, kuigi enamik väliseestlastest tundis sügavat umbusaldust Rahvarinde juhtide vastu, kelle seisukoht Eesti iseseisvuse taastamise kohta oli veel 1989. aastalgi üsna vastuoluline. Ka 1990. aasta kevadel kardeti sealpool raudset eesriiet tõsiselt, et liidulepingut propageerinud ringkonnad võivad Eesti hoopis legaalselt NSV Liidu koosseisu viia.
”Sisuliselt kujunes Eesti Instituudist põhiseaduslik välisministeerium, kes suutis ellu kutsuda Eesti esinduse Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Eesti esindajad olid kõik noored, vaesed ja üksinda, peale Malle Talveti, kes oli rinnalapsega ja jättis esinemiste ajaks lapse prantslaste sekretariaati hoiule.
Arnold Rüütli välispoliitilistest püüdlustest tekkis aga konflikt valitsuse ja ülemnõukogu vahel, mida jäi tähistama veider nn Eesti Watergate’i nimeline skandaal, kus Rüütli kontakte Ühendriikides süüdistati sidemetes CIA-ga.
Tõsine rivaliteet tekkis juba 1990. aastal Savisaare valitsuse sees, välisminister Lennart Meri ja idaminister Endel Lippmaa vahel, kes ei saanud oma volitusi täpselt jagatud ja tegutsesid kohati välismaal üksteist häirides. Teine kogu, mis algusest peale Meriga läbi ei saanud, oli Eestis ülemnõukogu väliskomisjon Indrek Toome juhtimisel.
Moskva-sidemed olid juba 1989. aastal valitud üleliiduliste rahvaesindajate monopoliks, Meril ka otsest võimalust idasuunal tegutseda ei olnud. Kui 1991. aasta augustiputš nurjunud ja NSV Liidu riiginõukogu lõpuks septembris Eesti iseseisvust tunnustas, oli see pigem Venemaa presidendi Boriss Jeltsini teene. Jeltsinil oli 1991. aastal vaja Balti riike liitlastena Moskva võimuvõitluses, kuigi sõbralikud suhted jahenesid peagi.
Ka välisriikide poliitikud olid juba niigi Eesti avastanud. Islandi välisminister Jon Baldwin Hannibalsson sai teerajajaks, kes oli juba 1991. aasta jaanuaris valmis tunnustama Leedu iseseisvust, 21.-22. jaanuaril 1991 viibis Hannibalsson ise Tallinnas ja kuu hiljem võeti Savisaar vastu juba Islandil. Ka Eesti iseseisvuse taastamist tunnustas Island esimesena, 22. augustil 1991. Kuid oma saatkond Tallinnas puudub Islandil siiani.
Rootsi poliitikud olid otseselt Eestiga seotud, järgmine peaminister Carl Bildt oli ise kohal Eesti Kongressi avamisel Tallinnas märtsis 1990, juba nädal pärast seda algasid Stockholmi Norrmalmstorgil igaesmaspäevased toetusmiitingud Baltimaile, mida sealsetel poliitikutel ignoreerida ei olnud võimalik. Ja need miitingud kestsid augustini 1991, kui Rootsist sai ka esimene riik, mis oma ametliku saadiku juba iseseisvunud Eestisse delegeeris.
”Lippmaa jagas infot nagu teadlane, selgelt, täpselt, faktidest lähtudes. Lennarti stiil oli isiklikum. Suheldes kasutas ta eesnimesid, tähtsate väliskülalistega jagas märksa enamat kui fakte. Ta kutsus välismaiseid võtmeisikuid enda juurde koju, tegi kaminas tuld ja võttis aega, et luua inimestega sidet, sõprust.
Soome esialgu nii aktiivse toetusega silma ei paistnud, Saksamaa ei tahtnud aga Eesti diplomaatidest avalikult üldse midagi teada. Veel 1990. aasta novembris visati Balti riikide välisministrid välja OSCE tippkohtumiselt Pariisis, kuid lõppkokkuvõttes kujunes see tagasilöök hoopis Eesti diplomaatiliseks võiduks. Meid ei olnud võimalik enam ignoreerida.
Niipea, kui 1991. aasta augustiputši nurjumine Moskvas selgeks sai, tuli Lennart Meril võtta ette suur turnee, et sõlmida juba iseseisva Eesti nimel diplomaatiliste suhete taastamise kokkulepped: 26. augustil Islandi ja Taani, 27. augustil Norra, 28. augustil Saksamaa ja Rootsi, 29. augustil Soome, 30. augustil Prantsusmaa, 4. septembril USA, jne valitsustega. Putši ajal oli Meri ise Helsingis, koju naastes pidi ikka veel pahaselt nõudma punalipu mahavõtmist Tallinna sadamas. NSV Liiduga taastati diplomaatilised suhted ametlikult 9. oktoobril 1991, ÜRO liikmeks oli Eesti vastu võetud juba 17. septembril.
Ja nii avanes ka uks välisdiplomaatide tulekuks Eestisse. Augustis-septembris 1991 nähti Tallinnas lausa välisministrite paraadi. Esimesena saabus juba volitatud diplomaadina siia ametipostile 29. augustil 1991 Rootsi saadik Lars Arne Grundberg, seejärel 2. septembril Saksa saadik Henning von Wistinghausen, 24. septembril Islandi saadik Sigridur Snaevarr ja 1. oktoobril Soome saadik Jaakko Erik Kaurinkoski. Enamik esimesi saadikuid leidis peatuskoha hotellis Palace. Hiljem nimetasid esimesed saabujad end Palace Clubiks ning hoidsid tihedalt kokku, on VM kirjeldanud.
Tartus tegutsev Akadeemiline Orientaalselts arendas aga sidemeid (Eesti Komitee liinis tegutsenud Linnart Mälli eestvedamisel) veelgi kaugemale itta, kuna 1991. aasta oktoobris külastas Eestit esimest korda dalai-laama Tenzin Gyatso. Paraku seda visiiti võttis Eesti võimutipp üsna vaenulikult vastu.
Ja kui Linnart Mälli ja Eesti Komitee kaasosalusel loodi 1990-1991 Esindamata Rahvaste Organisatsioon (Unrepresented Nations and Peoples Organization, UNPO), oli välispoliitilise kokkuleppe saavutamine Eestis veelgi raskem. Kuid tänaseks on UNPO-l toimivad kontaktid ka ÜRO-ga, viis selle endist liiget on saanud ka ÜRO liikmeks, on selle organisatsiooni sünd ikka seotud Tartuga. Eesti välisministeeriumist läks see diplomaatia mööda.
”(Soome välisminister Paavo) Väyrynen öelnud (kohtumisel Meriga): “Näe jälle tuleb meie sõber Lennart! Ja tal on isegi mingid paberid kaasas!” Teravmeelselt öeldud, tõenäoliselt käis vihje “kaasas olevatest paberitest” Meri kombe kohta unustada maha need dokumendid, millest ta just oli tulnud rääkima.
Lisaks tegutses veel Rootsis Eesti eksiilvalitsus oma välisministriga, kelle välispoliitiline panus jäi küll minimaalseks, kuid selle ministrid suhtlesid aktiivselt ka siinsete poliitikutega ja nii andis eksiilvalitsus oma volitused 1992. aastal juba president Merile üle. Mis põranda all järgnes, on hoopis omaette lugu.
3. Lennart Meri pärand
Lennart Meril oli tugineda diplomaatilisele kasvatusele, kuna ta isa Georg-Peeter Meri oli olnud Eesti Vabariigi diplomaadiks, saatkonna nõunikuks Berliinis, Pariisis, 1940. aastani välismajanduse osakonna juhiks välisministeeriumus, kuid ka kogemusele järgnenud repressioonidest, mille Georg Meri ja ta pere siiski üle elasid. Lennart Meri ise oli ka kirjaniku ja filmimehena juba nõukogude ajal saavutanud laialdasi kontakte piiri taga, ta oli Soome kirjanike liidu auliige ja Helsingi ülikooli audoktor, kuigi kontaktide sõlmimise varjuküljeks olid liigagi avameelsed ettekanded nende sidemete kohta KGB otsesele käepikendusele VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing, tegutses 1960-1991).
”Vastutust polnud selgelt jagatud. Lennart Meri võis anda igale koridoris vastutulijale käsu helistada näiteks Genscherile! Ükskord käskis ta Genscherile helistada ministeeriumi autojuhil. Bürokratlik tööjaotus ja rutiin puudusid, kogu aeg toimusid aktsioonid ja nendega tegeles see, kes parasjagu sai.
Süüdistused Meri kunagisest koostööst KGB-ga on seega vähemalt kaudselt põhjendatud (ilma KGB loata kedagi välismaale ei lubatud), kuigi pole just selge, et VEKSA, veelgi vähem KGB, tema käitumist tegelikult mõjutada sai.
Lennart Meri oli 1987. aastal kohal Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomisel, aasta hiljem ka Eesti rohelise liikumise ja Eestimaa Rahvarinde loomisel. 1990. aastal valiti ta ka Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liikmeks, samas kui ülemnõukokku teda ei valitud. Ja tema kontaktid rahvusliku leeriga Eesti poliitikas ei katkenudki, sest 1992. aastal sai ta just Eesti kongressi põhirühma, ehk valimisliidu Isamaa esindajana presidendiks.
Eesti diplomaatia loomist oli Meri ise alustanud küll juba ammu enne välisministriks saamist. Juba 1988. aasta suvel oli ta algatanud Eesti Instituudi idee, mis loodi ametlikult loomeliitude kultuurinõukogu otsusel sama aasta oktoobris ja sai tegevust alustada 1989. aastal. Välismaailmas reklaamisid Ignar Fjuk ja Lennart Meri seda kui osalt ka lääne eeskujudest ajendatud alternatiivi VEKSA-le, kuigi väliseestlaste usaldamatus ei olnud kerge kaduma.
Vähemalt 1990-1991 toimis Eesti Instituut omapärase varivälisministeeriumina, mille abil loodud infobüroodest ja nende eestvedajatest (Helsingis Kulle Raig, Kopenhaagenis Arvo Alas, Londonis Kersti Uibo, Stockholmis Aadu Must ja Margus Laidre, Pariisis Malle Talvet, Bonnis Tiit Matsulevitš) kujunesid välja uued Eesti välisesindused. Mitmed välisriigid asusid ka Eestis oma kultuuriesindusi avama, Soome oma avati juba 1989.
Raadio Vaba Euroopa eestikeelsel toimetusel, mida juhtis Toomas Hendrik Ilves Münchenis, oli suur panus infokogumisel ja suhete loomisel, mis välisministeeriumit maailmaga kurssi võimaldas viia. Terve rida väliseestlasi, sh ka Meri-järgne välisminister Jaan Manitski ja hilisem välisminister ning praegune president Ilves leidsid ka loomuliku tee Eesti riigiaparaadi teenistusse, kui juba Eesti iseseisvus taastatud ja Moskva enam kellegi sisse- väljasõitu Eestist takistada ei saanud.
USA ja mitmed muud riigid olid jäänud kindlaks juba 1940. aasta otsusele mitte tunnistada Eesti liitmist NSV Liiduga ja seega olid alles jäänud ka Eesti diplomaatilised esindused. Mitmed saatkonnad olid vahepealsetes tõmbetuultes antud üle NSV Liidule, näiteks Berliini ja Pariisi saatkonnad anti Moskvale üle juba 1940 Hitleri-Saksamaa otsusel.
Genfis oli Karl Selteri juhitud Eesti esindus tema surmani 1958. aastal tegutsenud üüripinnal. Londoni saatkond oli lakanud töötamast sisuliselt 1971. aasta järel, 1989. aastal oli Jaakson hiiglasliku maamaksu tõttu ka sunnitud selle hoone Omaanile maha müüma. Mõni hoone on saadud hiljem tagasi, mõnel pool pidid diplomaadid alustama aga ise tööd remondimeestena, et üldse inimlikes tingimustes tööd teha.
Allikad:
