Teada on, et esimese tervikkere ehitas Bertone 1921. aastal sportauto S.P.A. 23S alusvankrile. Seejärel ilmusid klientide nimistusse Lancia, S.C.A.T., Fiat, Chiribiri ja Ansaldo. Kolinud 1927. aastal Lancia tehasele lähemale, kujunes välja tervelt kümmekond aastat väldanud lähedane koostöö selle edumeelse margiga. Kuna keretööde maht üha kasvas, tuli veelgi suurematesse ruumidesse kolida. Firma asutaja poeg Giuseppe „Nuccio” Bertone tuli ärisse 1934. aastal. Kujustuskunstnik ta ei olnud, küll aga hea stiilitunnetusega võimekas ärimees, kes talendid hoobilt ära tundis. 

Talentide plejaad 

Esimeseks stiilikonsultandiks võeti Mario Revelli de Baumount. Ameerikaliku efektse stiili austajana lõi ta rea taolisi keresid näiteks Fiati mudelitele Ardita ja Balilla. 30ndate lõpul valminud sihvakaid keresid mõjutasid selgelt ka sakslaste teaduslikule alusele viidud aerodünaamikauuringud. 

Maailmasõja lõppedes valitses Itaalia tööstuses kaos, kerefirmade tulevik tundus tume. Giovanni Bertone jättis raskete otsuste langetamise pojale. Disainijuhiks sai Franco Scaglione, kelle töövõime kohta annab tunnistust fakt, et kaheksa aasta jooksul valmis tal umbes 40 prototüüpi, teiste seas rida väljanägemiselt sensatsioonilisi, eesotsas kuulsate aerodünaamiliste B.A.T.-seeria autodega Alfa Romeode põhjal. Nood mõjutasid autokunstnike mõttemaailma mõlemal pool Atlandi ookeani. Carrozzeria vajas hädasti tellimusi seeriakeredele ja neid õnneks ka saadi, alates 1953. aasta Arnolt-Bristolist ja 1954. aasta Alfa Romeo Giulietta Sprintist. Viimast toodeti tosina aastaga üle 27 000.