Püük põiklandiga: landi kuju

Oletan, et põiklandi loomisel oli üks peamisi eesmärke luua peibutis, mis meenutaks maksimaalselt elusat kala. See on konstruktoritel ja kunstnikel tõepoolest õnnestunud: põiklant meenutab tõetruult kaitsetut maimu, kirjutab Aleksei "alekseialeksei" Špalov.

Kerekuju ja aksessuaaride poolest varieeruvad põiklandid samuti suurel määral. Kõik nad ka mängivad vees erinevalt. Selliste iseärasuste oskuslik ärakasutamine annab kalamehele trumbid kätte.

Põiklant, mille selg on õhuke ja kere kitsas, on vee all intensiivne ja järsu mänguga. See peibutis liigub õigesti ka suurtel sügavustel ega kaota mängu (vt pilti ülal).

Paksema kõhuosaga põik tekitab tõstel veetakistuse tõttu võnkeid, langedes aga liigub kiiresti algasendisse, tehes kohusetundlikult läbi kogu vajaliku liikumisteekonna. See võib kala kohale meelitada suurematelt kaugustelt.

Paindes, kergelt küürus keha suurema ja raskemaks muudetud esiosaga paneb landi langedes kiiresti terava nurga all sukelduma ning uue tõste eel kiiresti stardiasendisse jõudma. See lant on hea seisvas vees, vool rikub selle mängu. Langemisest saab segane ja ebareeglipärane liikumine, mis muudab kala ettevaatlikuks ja pigem ehmatab teda.

Lameda kehaga põigil on sujuv mäng, langemisel teeb ta oma kaheksa ära ladusalt ja kiirustamata. See annab kiskjale piisavalt aega, et peibutist jälgida, sellest huvituda ja peatumise hetkel seda ka maitsta.

Samal põhimõttel töötavad mulle juba ammu meelepärased põigid, millel on saba tasapinnad erineva pikkusega. Need tunduvad joonistavat vee all ellipsilaadset kujundit.

Lugu on avaldatud äsjailmunud Kalale! sarja raamatus "Sikutipüük".