Mootor sama kolmanda-neljanda osaga. Selles mõttes erilist graafilist edasiminekut pole toimunud. Kuid hei, praeguselgi jõuallikal pole miskit viga, pealegi seda tuuniti ja lisati mõned efektid. Nimelt ootab nüüdsest masinast kõvema ja paiksema asja rammimisel pildi hägustumine (blur) ja kui nendeks juhtusid olema puised taimed, näeb ka lehesadu.
See on põhiline, kuid nüüd saan jutu jätkuks öelda, mida olen alati tahtnud: esiklaasile langev vihm on nii-nii lahe. Juba tuntud asi, kuid andestage mu nõrkusehoog. Peale selle saan siit lausest kohe kaks teema arendust. Esiteks esiklaas. Sellega selline lugu, et seestvaatest puudb üks “vaheseisund”. Kui välisvaatest silmab põrkumiste järel klaasipragusid, siis seest on tuuleklaas alati terve… või hoopis kadunud. Tõenäoliselt oleks väga raske sõita triibulise “läbipaistvaga”, kuid reaalsem.
Samamoodi saanuks nalja “kuiva” panevate kojameestega, kui puhastatav omateed läinud, kuid ei, need lülituvad välja. Kojamehed on ka mujal vajalikud, tolmustel teedel on nende töö esiklaasi anti-liivatada ja Rootsis lumehelbeid minema kupatada.
Teine teemaarendus. Vihm. Mõnus asi, paneb teed läikima ning teeb need libedaks, seda teavad kõik juhid. Kuid kindlasti on uudis, et USAs on sellised tunnelid, kus sajab sees ka vihma. Igaks juhuks jätan võimaluse, et äkki see on hoopis mängu viga. Ega see surmapatt pole, pealegi paikneb tegijate Codemasters inglaste maal, nii et kust nemadki teavad.
Rahvahulgad on endiselt koledad, meenutavad nelja aasta tagust veebilehtede moodi: lihtsad liikuvad gif-pildikesed. Kuid see on teisejärguline. Tähtsaim on sõit, mida pakutakse hommikul, päeval ja õhtul; pilves, selge, lumise ning vihmase ilmaga; erinevatel asfalti, kruusa ja külmunud vee pinnastel. Põhiliselt seisneb vahe valgustuses, vihmal muidugi veel midagi. Mõnusat närvipinget annab aeg-ajalt päikesele vastu sõitmine, juhi pimestamine selle kollase rõnga lemmiktegevuseks. Kummaline on pildi hetkelised hakkimised täiesti suvalistel hetkedel. Testiarvutitel jõudlusest kindlasti puudu ei olnud. Õnneks esineb neid harva ja mööduvad kiirelt, alla sekundi.
Rallit sõites on tähtis kaamera asend. CMR4 kolme valiku vastu on nüüd viis: kaks tagant, kolm eest-seest, tõlgendamise küsimus. Salongi nägemisala on loomulikult piiratum ja tumedam. Väljast esineb aga harva probleeme nähtavusega. Ja seda kallakutel, näiteks Jaapanis mäest alla kimades varjab masin täpse kurvi koha, et võtta ideaaltrajektoor. Olgu, see pole veel väga drastiline. Kuid mis võib ajada vihast punaseks: sattudes autoga suure kiirusega piruette tegema, hakkab ka tagalendav kaameramees keerutama. Ja kui suund õigeks saada ja tahaks täpselt teada, kus on tee, siis pildiedastajal võtab mitu kallist sekundit tema jetpacki õigeks pööramine.
Õnneks on, kuid vaevalt see kedagi lohutab, kordusvideod vaatamisväärsed. Enamik põnevaid nurki on leitud, korralikult esitatud. Nende vaatamine peaks algajat rallitajat ka õpetama. Kasvõi järgmine kord parema sõidujoone valikul.
CMR ruulib endiselt romurallidki kadedaks tegeva autode lagunemisega, mida valitakse kahe suurusjärgu seast. Igasuguseid pilpaid eemaldub, kui Kreeka kallastelt alla lennatakse, ja mis tore, nüüd on kenasti sõidu ajal näha, mis kui katki. Diagnostikakujutis on mugav. Ja autode käitumine näib õnnetust tehes endiselt tõetruum kui näiteks üliraskel Richard Burnsi Rallyl, mis kiigutab simulaatori kohta õnnetuse teinud autot äärmiselt valesti. Ja ma tean küll, kuidas masin käituma peaks, minu elus on mitmeid kräšše olnud. Ümbruse muutmisega saab aga paremini hakkama poolakate konkureeriva Xpand Rally füüsika.
CMR5 teeolude erinevusedki on hästi tunnetatavad. Ja kuna teretulnult naaseb auto seadistamine, saab igaüks testida, kui suur vahe on erinevatel rehvidel ja muudel mudimistel. Mis veel erinevat — auto istub teel palju kindlamini, võimalik, et tänu putitamisele. Kahtlustasin, et olen üleöö paremini sõitma õppinud, kuid vahetu test neljanda osa multiplayeris andis ikkagi selge vahe sisse. Veel üks pisike avasüli vastu võetav uuendus: kiirem kulgemine. Rohkem lõike, kus torusid pikemalt puhtaks köhida.
Rajad võivad olla küll kiiremini läbitavad, kuid see ei peida fakti, et hulgi kasutatakse teelõike kahest eelmistest CMRist. Just, esineb deja-vud tekitavaid kohti. Mõned jupid tehti maskeerimiseks tagurpidi läbitavaks. Ma kahtlen, et see on kiirustades kokku klopsitud asja märk. Tegelikult on harv äratundmisrõõm isegi äratav. Ja kuigi teede mitmekesisuse kohta pole midagi nuriseda, siis ajaliselt läbimiselt lähevad enamik neist ühte auku. Ei mäleta ühtki rada, kus asja käppa saanud sõitjal oleks tarvis kauem kui nelja minutit, tavaliselt kolme-nelja vahel. Üksikud isegi alla kolme. St üpriski lühikesed. 20+ minutilised Network Q RAC Rally Championshipi (1996) lihasepingutused on minevik. Kust mäletan? See imeski mind kiirelt arvutirallide maailma. See, et pole pikki radu, seletab kiireid laadimisaegu. Kolm testarvutit olid küll miinimumnõudmistest üle, kuid et laadimised võtsid aega alla kolme sekundi, usun, et palju hullem ei saa olla ka nõrgematel esindajatel. Codemasters on öelnud, et polegi, algul nõrgal arvutil esinevas pooleminutilises pimeduses laetakse põhi alla. Ja et sellest pausist lahti saada, sea sammud poodi, osta arvutisse mälu juurde.
Ka selles CMRis esineb nähtamatuid rajaservi, kuhu takistuda. St üritades veidi lõigata, põrkab auto vastu ei tea mida. Ma ei räägi ülikõvadest põõsastest, mida Hispaanias tuleb vähemalt kaks korda ette, vaid tasemedisainerite kokku pandud lõikudest, kus kehvake ühendus saanud. Nii et ettevaatust. Tähelepanu näiteks paikades, kus sile teeäär läheb kallakuks üle. Nii mõneski neis võib enne kalda algust vastu serva põrkuda. Kuid jälle, seda juhtub üheksas riigis paikneval seitsmekümne kuuel rajal vaid üksikutes kohtades ja küllap need selgeks saavad.
Ma ei pea end ülivanaks ja kultuurimõistmatuks inimeseks, kuid ei saa järjekordselt aru CMRi menüümuusikast ja klippidest nagu intro ja õnnitlusvideod. Kas see on mingi vanameister McRae oma kunstivool, või mis? Igatahes pean neid möödapanekuks. Irooniline, kuid kaotuse meloodia kannatas ainukesena kõrvalubamist. Need for Speed Undergroundides tehti heliriba, mis pumpas ikka adrenaliini, ja mängijad viskavad silda. Siinsed muusika ja videod on aga täiesti ebasobilikud ja kui keegi arvab teisiti, siis tõenäoliselt oled vähemuses. Muu põrin, kilks, kolks on täitsa okei. Kimades ollakse nagunii liiga haaratud, et nende kvaliteeti tähele panna, kuid see on parem kui hea. Helitausta puudumisel on hoopis raske sõita. Imelik asi, mis kõrva jäi: endiselt on vastu autokummidest piirdeaeda kaldudes kuulda metallide kokkupuutel tekkiv helin. Rehv pole üleni metallist ju? Uskumatu, kolmas väljalase järjest. Ja proovige vaid mu kõlareid süüdistada. Kõhutunne ütleb, et isegi kui mul oleks alguses reklaamitav Creative Audigy helikaart, see ebakõla ei kaoks.
Üleüldse leidsid Sound Blasterite meistrid eriliselt “helirikka” teose, kus end reklaamida. Kui lugeja vihjest aru ei saanud, lugege sissejuhatuses jämedalt trükitud kirja. Põrina tegemiseks soovitatakse hirmkallist helikaarti? Vaiksete loodushäälte ja rajaäärsete fännide kisa on tegelikult ka, kuid ikka Creative ei õigusta end. Keegi häälitses veel… aa, muidugi, kaardilugeja. Härrade Loreaux’, Romero ja Schaefferi vastavalt prantsuse-, hispaania- ja saksakeelsetest häälitsustest ma mõhkugi ei mõista, kuid weilslase Nicky Gristi lobisemine on arusaadav. Möla ja keeramisi tuleb eriti kurvilistel lõikudel nii palju, et asi võib peas sassi minna, kuid kuniks silmad lahti, saab hakkama. Pole ju valikutki.
Perspektiivikusega nähti seekord vaeva. Peale tuttava ajaga võidu kihutamise ja meistrivõistluse on päris pikk karjääri osa, kus erinevate neljarattalistega võidukihutamistel end maksma panna. Auhinnalistel sõitudel on endiselt alles omadus mitte salvestada rajarekordit nagu oli veel CMR2s. Nõme. Et nime uhkelt rekordimeeste nimekirjas näha, tuleb ilma teha lisaks aja-sõidus.
Kolmandas Colinis kadunud, neljandas taassündinud võrgutugi teeb arengusamme. Siin tõhustub niigi suur adrenaliinitekitaja veelgi. Pinge elus vastasega võidu teha on tagasihoidlikult öeldes suur. Kelle närvid peavad vastu, kes teeb enne vea, kes tuleb kurvist kiiremini välja… olukord muutub selliseks, kus pole soovitatav vererõhu mõõturiga ligi tulla, numbritest jääks väheks. Auto tervislikku seisundit lastakse siiski jälgida ja lisaks antakse raporteid. Mõnusa muige (või irve) toob näole teadaanne konkurendi avariist. Iga rivaal on näha kummitusautona. See tähendab, et rammimist pole, vastane on läbisõidetav ja –paistev värviline kujutis. Siinkohal viga. Kummitus pole alati õige masina kujuline, mõnikord lihtsalt venitatud. Kui ei tea, korraldab see tõsist paanikat. Kujutage ette, et kõik liiklevad kokkuleppe järgi hr Beani Mini Cooperiga, kuid vastased näevad tänapäevase ralliku siluetti. Ja kui keegi peaks ette saama, arvake, kas hakatakse sohitegemises süüdistama?
Autode seadistamine ja remontimine on mitmikosas kadunud. Ühest küljest on nii võrdsem, kuid teisalt, kes käskis vastu puud sõita? Võrdsusmaitse saamiseks soovitan juhilubadega inimestel valida mitte sõiduõigusteta kaaslaste vastu parempoolse rooliga liikur. Oleks huvitav näha, kaua kestab nende ülemvõim. Rajad pärinevad kõik üksikosast, pole ka lisamasinaid, kuid valik peaks olema siiski piisav kaheksasse klassi paigutatud kolmekümne nelja liikuriga. Radasid laetakse kiiresti siingi ja aeglustusi ei teki. Väga suured plussid.
Muideks, ka ühe arvuti ees saab mitmekesi sõita, kordamööda või korraga. Kui keegi pole kunagi ühe klaviatuuriga mitmekesi üritanud, siis tehke seda nüüd. Kogemus on huvipakkuv. Ja tõenäoliselt ainukordne.
CMR5 on sünnitanud nii mitmik- kui üksikdemo. Kuid et Subaru Impreza pildiga karp poelettidel juba oktoobri lõpust, on hinnad langenud tunduvalt taskukohasemaks. Pealegi tõsteti originaali väärtust kunstlikult läbimurdmatuks peetud Starforce’i koopiakaitsega. Mis siis, et osa Starforce’i kilbiga lõbuvarast on juba ammu kräkitud, nagu ka viies Colin.
Lõpetuseks. Nii saab küll rallit sõita! Kui ka rooli-pedaale pole, mille sättimine sobivaks on vaevanõudev, tundub kõik mugav. Juhtimisklahvid, käsipidur ja käiguvahetajad, kui automaatkast ei meelita. Hea lihtne ja sobilik lastele, ESRB reiting lubabki selle pihku pista igale jõnglasele. Hea ja pikk vaheldus vägivaldsetele lõbustajatele. Saite nüüd arvustuse, ja mind rohkem ärge segage. Lähen tagasi palvetama Microsofti poole, et sealsetes võimukoridorides tehtaks ikka otsus Xboxi Rallisport Challenge 2 toomiseks arvutile.
Ralli
Codemasters
Tugi: 1-4 (ühe arvuti ees), 1-8 (Internet, LAN)
1 (2) GHz PIII või Athlon, 256 (512) MB RAM, 3 GB kõvaketast, 64 MB kiirendi, Windows 98/ME/2000/XP
Hind: ca 750 kr
