Vastupidi 17. sajandile, mil samades oludes jõed jäätusid ja vili ikaldus, kaitsevad meid nüüd pakase jäise embuse eest miljonid tonnid inimtekkelist süsihappegaasi, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Sel aastal tuleb kevadet jälle kaua oodata. Teeservades püsivad mitme talvekuu jooksul sadanud lume hanged, mis kõrguvad peaaegu meetrini. Meri on paksu jääkaane all.

Ehkki inimesed kannavad talvemantleid, villaseid mütse ja pakse käpikuid, lõikab jäine idatuul ikkagi neil, kes julgevad kodunt välja astuda, otsekui külma noaga läbi ihu – isegi kui Päike on kesk­päeval kõrgel taevas.

Umbkaudu selline oleks Eesti, kui nüüd algaks jälle jääaeg. Kuigi 2020. aasta algas ühe kõige leebema talvega, mille on meteoroloogid ja klimatoloogid mõõtmiste ajaloos üldse registreerinud (kõige soojem oli 2016. aasta talv), pole külm kuhugi kadunud.

Astro­noomide tehtud mõõtmiste tulemused näitavad, et Päike on sisenemas väikese aktiivsusega kümneaastakusse, mil Maani jõuab väiksem hulk päikeseenergiat.

Viimati oli Päike nii rahulik väikesel jääajal, mis algas 16. sajandil ja kestis umbes 19. sajandini. Külmim ajavahemik oli 1645–1715, mil jäise külma kägistav haare põhjustas Lääne-Euroopas miljonite inimeste nälga ja surma.

Teadlased pole üksmeelel selles, mis täpselt väikese jääaja kaasa tõi, kuid neid huvitab praegu pigem see, milline mõju on samalaadsel või veel suuremal Päike­se aktiivsuse kahanemisel tänapäeval.

Päike on Maa kliima jaoks ülitähtis, sest see annab Maale 99,97 protsenti soojus­energiast. Võrdluseks: Maa geotermiline energia annab ainult 0,03 protsenti.

See tähendab, et päikeseenergia hulk võib siinset keskmist temperatuuri dramaatiliselt muuta. Selle näiteks on jääajad. Neid on Maal ette tulnud viimase 2,6 miljoni aasta vältel korduvalt.

Külm Maa nuumab jääajal näiteks Gröönimaal ja Antarktikas paksemaks suured jää­kilbid ning samal ajal kasvab liustike ja muu jää ulatus Põhja-Ameerikas, Siberis ja Skandinaavias.

Jääkilpide kilomeetri­paksused jäised „keeled“ küünituvad kaugele, justkui närivad maastikku ja võivad seda tundmatuseni muuta. Loomad-taimed on sunnitud liikuma soojematele aladele.

Teadlased on kauge mineviku suurte jääaegadega kursis 19. sajandi keskpaigast alates ning sestsaadik on otsitud ka jää­aegade põhjuseid. Üks esimesi, kes jääaja tekke teooria lõi, oli iseõppinud füüsik, šotlane James Croll.

Ta esitles 1864. aastal hüpoteesi, et jää ulatuse edasi-tagasi liikumine on seotud päikesevalguse hulga perioodilise muutumisega ja seetõttu ka väiksema või suurema energiahulgaga, mis Maad eri aastaaegadel tabab.

Crolli järgi paneb jääajale aluse eriti külmade talvedega ajajärk, misjärel hakkavad külmad olud ennast justkui võimendama.

Üks mõjur, mis justkui lumepalliefektina temperatuuri lange­tama hakkab ja jääajale rohelise tee annab, oli Crolli arvates näiteks asjaolu, et külma ja pika talve tekitatud valge lume ja jääga kaetud alad kasvasid ning valge pind peegeldas rohkem päikesekiirgust tagasi maailmaruumi. See omakorda lükkas edasi kevade saabumise ja seeläbi langes aasta-aastalt ka temperatuur.

Hilisem uurimine on näidanud, et Croll tabas peamise põhjusega täppi. Sestsaadik on tema teooriat üksnes kohendatud ning see on ajas täpsemaks saanud. Jääajad tekivad, kui Maa orbiidil ümber Päikese vahelduvad kolm perioodilist muutust.

Neid variatsioone koondatakse ühisnimetaja alla, mida kutsutakse Milankovići tsükliteks. Need põhjustavad Maale jõudva päikeseenergia hulga vaheldumisi aastatuhandete jooksul olenevalt aastaajast ja asukohast.

Kliimauurijad on seisukohal, et jääaegade algused langevad kokku perioodidega, mil 65. põhjalaiuse piirkond saab suviti väga vähe päikesevalgust.

Loe kuuma ja külma võitlusest lähemalt oktoobri Imelisest Teadusest!