Luurekeskuse ülevaade: Venemaaga seonduvad arengud 2019. aastal
Selline kontseptsioon on tegelikult katse revideerida olemasolevat rahvusvahelise kogukonna aktsepteeritud ja toimivat süsteemi välispoliitiliste (vajaduse korral ka sõjaliste) jõupingutustega, avaldab Kaitseväe aastaraamat.
Vastandumine lääneriikidele ja rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri järkjärguline lammutamine kannab endas eesmärki suurendada VF-i kui „kolmanda Rooma“ rolli maailmapoliitikas.
Kreml käsitleb taolist lähenemist „ajaloolise õigluse“ taastamisena, likvideerides NSV Liidu kokku kukkumise järel tekkinud „ebaõiglase“ olukorra, kus nõrgestatud VF-il puudus sõnaõigus uue julgeolekukeskkonna kujundamisel.
Tegevus rahvusvahelisel areenil
Ühest küljest on jätkunud konfrontatsioon lääneriikidega, eelkõige USA-ga. Võrreldes eelmiste aastatega võib suhteid USA-ga iseloomustada kui status quo't, sest põhimõttelisi muutusi toimunud ei ole. Aktsendina on lisandunud USA poolt VF-i vastu suunatud sanktsioone ja taganetud on 1987. aastal sõlmitud keskmaa tuumajõudude lepingust INF.
Teisest küljest on VF-il õnnestunud taastada liikmelisus Euroopa Nõukogus, üle mitme aasta on jätkunud nn Normandia formaadis kõnelused konflikti lahendamiseks Ida-Ukrainas, president Vladimir Putin on kahepoolselt kohtunud mitme Euroopa riigi liidriga, mis viitab nii bilateraalsete suhete arendamise edusammudele kui ka kaudsemalt EL ühtsuse murendamise edukusele.
VF on tagasi Aafrikas. Esmajoones on VF huvitatud nendest Aafrika maavaradest, mida tal endal piisavalt ei ole või mille varude kontrolli alla saamisest geopoliitiliste kaalutluste tõttu huvitatud ollakse (nafta ja maagaas).
Endiselt on olulisel kohal relvaeksport (Suhhoi ja MiG-tüüpi lennukid, Mi-tüüpi kopterid, raketitõrjesüsteemid Pantsir-C1, Kornet-E, Tor-M2E, tankid, soomustransportöörid ja käsitulirelvad).
Rosoboroneksport teatas juba 2019. aasta alguses, et sõjalises ja tehnilises koostöös osalevatel VF-i ettevõtetel on käsil mitu suurt projekti, mistõttu pälvis VF relvaekspordi jaoks aasta 2019 tiitli „Aafrika aasta“.
Märkimist väärib, et Kremli tähelepanufookus on nihkumas Põhja-Aafrikast tasapisi Sahara-tagustesse riikidesse, et taastada NSVL-aegseid positsioone ka mandri selles osas.
Suuresti propagandistlikus võtmes markeeris nn pööret itta 2.–5. septembril Vladivostokis toimunud viies Ida majandusfoorum (EEF). Maailmale presenteeriti EEF kui riikliku poliitika sümbolit, mille eesmärk on integreerida VF kõige kiiremini kasvavate turgudega olukorras, kus USA ja Hiina majanduslik telg on hävinud ja rahvusvahelisel areenil kujuneb välja multipolaarne maailm.
Vaatamata kõlavatele loosungitele oli Kremli peamine eesmärk meelitada majandusfoorumiga investeeringuid stagneerunud majandusega VF-i kõige vähemarenenud piirkonda elik Kaug-Itta.
Teisalt püüti demonstreerida lääneriikidele, et viimaste rakendatavad sanktsioonid ei kanna soovitud vilja ja VF jätkab sõltumatut, vaid omaenda huvidest lähtuvat poliitikat. Samale tendentsile viitab ühisõppuste kasvav korraldamine Hiina relvajõududega.
VF-i tegutsemine Arktikas on võrreldes teiste piirkonna riikidega (nn Arktika viisik) selgelt kõige jõulisem. VF on väljendanud ambitsiooni suurendada talle kuuluvat majandusvööndit laiemaks kui ÜRO mereõiguse konventsiooniga (UNCLOS) ettenähtud 200 meremiili.
Selleks peab VF esitama ÜRO erikomisjonile geoloogilised tõendid, et tema mandrilava ulatub konventsiooniga sätestatust kaugemale, ja esitama siis vastava taotluse.
Võimaluse enda tahtmise läbi surumiseks annab asjaolu, et rahvusvaheline õigus peale UNCLOS ühtegi konkreetselt just Arktika õiguskorda reguleerivat lepingut ei tunne. Seega vajab VF ÜRO-s eelkõige poliitilist toetust.
Siseriiklikud arengud
Atlandi Nõukogu Euraasia keskuse vanemteaduri Anders Åslundi tähelepanekute kohaselt põhineb Putini rajatud süsteem klannikapitalismil, mille põhiolemus on autoritaarsus ja kaitsmata omandiõigused. See süsteem tugineb „neljale võimuringile“:
1. presidendi Leningradi-aegsed lapsepõlvesõbrad (Arkadi ja Boris Rotenberg, Oleg Deripaska);
2. presidendi sõbrad KGB aegadest, nn silovikid (Igor Setšin, Viktor Ivanov);
3. presidendi kolleegid Peterburgi linnavalitsusest (Dmitri Medvedev);
4. ülemaailmne offshore-süsteem, mis ühest küljest tagab VF-ist välja kanditud varade turvalisuse ja teisalt vajadusel võimumehhanismide õlitatuse.
VF-i võib käsitleda näitena allakäigul olevast riigist, kus võimu erisugused parameetrid lagunevad eri kiirusega. Kõige raskem on demograafiline olukord, majandus on stagnatsioonis ja ilmselt on administratiivsete meetoditega turgutamise võimalused ammendumas.
Riigivõim jätkab püüdlusi, et saada kontrolli alla teabelevi, sealhulgas internet. Samuti jätkub kodanikuvabaduse, teiste seas poliitilise organiseerumise, väljendus-, kandideerimis- ja valimisvabaduse piiramine.
Ehkki Putini režiim on ratsionaalne, informeeritud ja varustatud kõige vajalikuga, on presidendi populaarsus selges languses ja seega kahaneb ka teda toetav valijaskond. Seega võib Putin võtta võimul püsimiseks tõsisemaid riske välispoliitilises plaanis.
