Simulatsioon põhineb 2008. aasta sarnasel eksperimendil, kuid O'Donoghue lisas omalt poolt paar lisa - näiteks on võimalik nüüd näha, milline on parajasti videos näidatud veetase. Samuti aeglustas ta simulatsiooni algust, kuna just siis toimuvad suurimad muutused.

"Ma muutsin algust aeglasemaks, kuna üllataval kombel paljastub suur hulk vee all olevaid pinnavorme just esimese kümne meetri veetaseme langemise jooksul," kommenteeris O'Donoghue enda tehtud muudatusi ise Business Insiderile.

Nii on võimalik näha näiteks maasildu, mis võimaldasid muistsetel inimestel mandrite vahel liikuda. Tähelepanu tasub pöörata näiteks Ühendkuningriigi ja Mandri-Euroopa, Siberi ja Alaska vahelistele aladele ning Austraaliale ja selle ümbruses olevatele saartele.

"Viimase jääaja tõttu oli suur hulk toonasest mereveest jääna poolustel. See on ka peamine põhjus, miks sellised maasillad üldse eksisteerida said," selgitab O'Donoghue. "Need võimaldasid inimestel liikuda, kuid kui jääaeg läbi sai, siis jäid ka inimesed lõksu."

Lisaks maasildadele on võimalik silmata Maa kõige pikemat mäeahelikku, mis muutub nähtavaks kui veetase on kukkunud vähemalt 3000 meetrit. Tegemist on ookeani keskahelikuga, mille kogupikkuseks hinnatakse umbes 85 000 kilomeetrit ning mis läbib Atlandi, India ja Vaikset ookeani. Tektooniliste laamade piiridel paiknevast mäestikust enamik on aga tavatingimustes vee all peidus.

Nagu animatsioonist näha, kaob valdav osa maailmamerest umbes 6000 meetri piiri juures, kuid alles jäävad veel üksikud pelgupaigad, näiteks Mariaani süvik, mille sügavus on hinnanguliselt 11 kilomeetrit. Seega tuleb selleks veel 5000 meetri sügavusele minna.