Me kõik teame, mida tähed teevad — ripuvad taevas, teisendavad vesinikku heeliumiks ja täidavad maailmaruumi valgusega. Mõned neist aga käituvad üsna iseäralikult — mõni kihutab ringi, mõni vilgub ja mõni tundub isegi universumist endast vanem...

Need on meie galaktika huvitavad veidrikud.

PSR J0002+6216

Me ei tea täpselt, kuhu see täht sihi võtnud on, aga tal on sinna jõudmisega igatahes hirmus kiire. PSR J0002+6216 kihutab peadpööritava kiirusega 1130 kilomeetrit sekundis. Sellise tempoga liikuv objekt jõuaks Maalt Kuule kuue minutiga. Tegemist on ühega kõige kiiremini liikuvatest tähtedest, mida kunagi on vaadeldud.

Linnutee täheparves on veel sarnaseid ülikiireid tähti, kuid J0002 päritolust teavad teadlased seni kõige rohkem. See on pulsar — pärast massiivse tähe supernoovana plahvatamist järele jäänud tähetuum, väga kiiresti pöörlev nn neutrontäht.

Täht paiskus välja hiljutises supernoovas tekkinud paisuvast pilvest, jättes plahvatuse välimisest rusudekihist läbi liikudes enda järele saba. Supernoova oli nii võimas, et tulistas neutrontähe endast välja läbi galaktika kihutama.

Apep

Mullu avastasid astronoomid hõõguva tolmupilve põuest midagi hämmastavat: kaksiktähe, mis on kohe-kohe muljetavaldavaks supernoovaks muutumas.

Kui see juhtub, kaasneb sellega väga tõenäoliselt gammakiirguspurse, mille käigus vabaneb 10 sekundi jooksul rohkem energiat, kui Päike suudaks toota kümne miljardi aastaga. Mitte kunagi varem pole teadlastel õnnestunud Linnutee galaktikas gammakiirguspurset vaadelda.

Lausa universumist vanem tunduv HD 140283 (Foto: Digitized Sky Survey (DSS), STScI / AURA, Palomar / Caltech ja UKSTU / AAO)

HD 140283

See on tõesti väga eriline täht. Nimelt on HD 140283 äärmiselt vana. Vanad tähed pole iseenesest haruldased; ürgtähti leidub mitmel pool Linnutees. Ükski teine neist ei paista aga olevat vanem kui universum…

HD 140283 ehk „Metuusala-täht“ aga paistab. Teadaolevalt on universum umbes 13,8 miljardit aastat vana. 2013. aastal Hubble’i teleskoobiga sooritatud eredusmõõtmised annavad aga mõista, et HD 140283 võib olla 14,5 miljardit aastat vana.

Õnneks on taolise mõõtmise juures eksimisruumi 800 miljonit aastat, mis tähendab, et täht võib siiski olla universumist veidi noorem. Tõtt-öelda isegi peab olema — või siis on meie arusaamine universumist väga vildakas.

EPIC 204376071

Mullu andsid astronoomid teada, et ühe päeva jooksul blokeeris miski selle Päikesesüsteemile suhteliselt lähedal, vaid 440 valgusaasta kaugusel asuva tähe valgusest kuni 80%.

Täht tumenes üsna järsult, kuni 80% selle valgusest oli blokeeritud, ja hakkas siis aeglasemalt heledamaks muutuma, tõenäoliselt seetõttu, et miski liikus selle eest läbi. Aga mis?

Kõige veenvamalt selgitaks ereduse kõikumist tähe orbiidil paiknev kallutatud rõngaste süsteem; see peaks aga olema äärmiselt suur ja vastav mudel ei klappinud vaatlustega sajaprotsendiliselt, kuna eeldas 160 päeva väldanud vaatlusperioodi kohta liiga madalat orbiiti.

Praegu tegelevad astronoomid tähe parameetrite täpsema mõõtmisega, et püüda välja selgitada, kas selle orbiidil tiirleb miski või ei.

Swift J0243.6+6124

Neutrontähed on üldse kummalised, aga see konkreetne on eriti veider, kuna seda ei tohiks isegi olemas olla.

Swift J0243.6+6124 on enda ümber kogunud ainet lähedal asuvalt paaristähe-kaaslaselt ja tulistanud välja nn relativistlikke jugasid (ingl relativistic jets). Neutrontähtede ja aktiivsete mustade aukude puhul on sellised ülikiiresti liikuva plasma pursked, mis eemalduvad neutrontähest või mustast august akretsiooniketta suhtes täisnurga all, suhteliselt tavalised.

Teadlased ei tea täpselt, kuidas sellised joad tekivad. Arvatakse, et ainet kannavad akretsiooniketta sisemisest servast väljapoole magnetjõujooned, mis toimivad iselaadse sünkrotronina, kiirendades osakesi, kuni need tohutul kiirusel eemale paiskuvad.

Swift J0243.6+6124 puhul on probleem aga selles, et tol tähel on neutrontähe kohta ebatavaliselt tugev magnetväli. Varem on relativistlikke jugasid täheldatud ainult nõrga magnetväljaga neutrontähtede juures, mistõttu eeldati, et magnetväljad võivad jugade teket pärssida.

Swift J0243.6+6124 kummutab selle hüpoteesi, kuid pakub õnneks ka uut platvormi katseliseks kontrollimiseks, kuidas magnetväljad jugade väljapaiskamist mõjutavad.

HD 101065 (Przybylski täht)

See täht on suisa legendaarselt pentsik. Tõtt-öelda pole miski selle juures päris normaalne. See kuulub täheklassi, mille esindajaid nimetatakse „kiiresti võnkuvateks Ap-tähtedeks“ (ingl rapidly oscillating Ap star), mis on keemilises mõttes kummaliste, väga kiiresti vilkuvate Ap-klassi tähtede alltüüp (kusjuures „p“ täheklassi nimetuses tähendab „pentsikut“ — ingl peculiar).

Täht ise aga pöörleb väga aeglaselt, ainult korra 188 aasta jooksul. Selle põhjuseks võib olla Ap-klassi tähtedele iseloomulik ebatavaline keemiline koostis. Ainult et Ap-klassi tähtede hulgas pole ühtegi, mille koostis oleks sarnane HD 101065 omaga.

Tähes leidub vähe rauda ja niklit, küll aga hulgaliselt raskeid elemente nagu strontsium, tseesium, uraan ja neodüüm. Lisaks sisaldab täht ohtralt elemente, mida nimetatakse aktiniidideks ja mida pole leitud ühegi teise tähe koostisest.

Aktiniidid on rasked elemendid aktiiniumist laurentsiumini aatominumbritega 89–103, mis kõik on radioaktiivsed. Tähes HD 101065 esinevad need lühikese elueaga radioaktiivsete isotoopide kujul, mis on üsna hämmastav, kuna nende lühike poolestusaeg tähendab, et need peaksid olema ammuilma haihtunud.

Kõige mõistlikum selgitus on, et nood aktiniidid kujutavad endast senitundmatute, ent hüpoteetiliselt kusagil universumis eksisteerivate üliraskete elementide lagunemise jääke.

XTE J1810-197

Magnetarid on ühed kõige kummalisemat sorti surnud tähed maailmaruumis, ja too konkreetne on nende seas kõige kummalisem. Magnetarid on neutrontähed, millel on millegipärast äärmiselt tugev, Maa magnetväljast umbes neli kvadriljonit korda tugevam magnetväli.

XTE J1810-197 on üks neljast 23 teadaoleva magnetari hulgast, mis kiirgab raadiolaineid. Kuni 2008. aastani tegi XTE J1810-197 seda üsna ennustataval moel. Siis lakkas raadiokiirgus aga korraga täielikult… kuni 2018. a detsembrini, mil magnetar uuesti raadiolaineid kiirgama hakkas.

Ent midagi oli muutunud. Kiirgus oli väiksema võimsusega ja selle pulseerimise rütm oli hillitsetum. Kiirguse millisekunditega mõõdetavad kõikumised võivad olla seotud tähe koores levivate, magnetvälja nihkumisest johtuvate pinnalainetega.

Meie teadmised magnetaridest on üldiselt napid, kuid XTE J1810-197 edasine jälgimine võib anda nende olemuse kohta olulisi vihjeid.