Tegemist on superhüdrofoobse pinnaga, mis on innustunust saanud sarnastest looduses peituvatest lahendustest, näiteks lootoselehtedest või gekojalgadest. Betooni pinnale sattuvad vedelikud ei imendu sellesse ning voolaks lihtsalt selle pinnalt maha, võttes kõik sel olevad tolmuosakesed kaasa.

On juba mõnd aega üritatud meie ümbruses olevatele tavapindadele selliseid omadusi anda, kuid enamasti on seda tehtud erinevate pinnakaitsevahendite abiga. Need aga kuluvad aja jooksul maha ning varasemad katsed betooniga, kus selliseid vahendeid on segusse lisanud, on kaasa toonud betooni nõrgenemise.

Sel korral lisati betoonisegusse õli, emulgaator ning hüdrofoobne silikoonipolümeer polüdimetüülsiloksaan (PDMS) ehk silikoonõli. Emulgaatori abiga moodustas õli hulga väikseid piiskasid, mis sisaldasid PDMS-i. Seejärel kuivatati ning kuumutati betooni nii, et õli lahustus, kuid alles jäid PDMS-iga kaetud poorid. Tulemuseks oli kerge ja mehhaaniliselt tugev betoon.

Erinevate vedelikega läbi viidud katsed näitasid, et ükski neist, sealhulgas piim, sojakaste ega kohv ei suutnud sellele plekke jätta. Veel enam, isegi pikaajalisem betooni kastmine vedelikesse ei suutnud sellele jälgi jätta. Samuti säilitas betoon oma hüdrofoobsuse mehhaanilise hõõrdumise, kemikaalide ja kuumusega kokkupuute tagajärjel.