Andres Maimik, Robotexi klipi režissöör

Kaasaegses filosoofias on väga aktuaalne tehisintellekti teema. Kuidas selle genereeritavad algoritmid võtavad järk-järgult üle kõik inimese funktsioonid – kehalise ja vaimse töö, planeerimise, juhtimise, infotöötluse, teaduse ja loomingu – ning see kasvab meist igas omaduses järjest võimekamaks. Ainult tunded ja teadvus kuuluvad eksklusiivselt meile, aga kauaks sedagi.

Arendasime Rain Tolgiga välja stsenaariumi ideaalsest tehismehest, kes on parem kui luust ja lihast mees. Kuna me ei tahtnud kaasaegset läikivast plastist humanoidi mängu tuua, otsustasime retrohõngulise stilistika kasuks, mis väljendub niihästi interjööris, kostüümides, soengus kui roboti väljanägemises.

Sellest johtuvalt sündis ka roboti disain. Mõnusalt plekine ja kohmakas, selline, keda kohtame 50–60ndate ulmekates ning kellest on kirjutanud Isaac Asimov. Oluline oli, et ta ei näeks välja nagu kurjakuulutav terminaator, vaid oleks nunnu tegelinski, keda tahaks kohe sülle võtta ja silitada. Koos kunstnik Helina Ristiga viimistlesime roboti kontseptsiooni ning siis tuli leida ideaalse mehe sisse ideaalne mees. Selleks sai Renate Keerdi püsinäitleja Taavi Rei, kes on pikka kasvu, plastilise kehakeelega ning harjunud väntsutustega ebamugavates kostüümides.

Stseen ise toimub psühhoanalüütiku kabinetis, kus naine pihib, et pärast kõike neid aastaid on ta lõpuks leidnud õnne ideaalse mehe kujul. Naise rolli kutsusime Liisa Linheini, kes on varem silma jäänud Robert Marchandi improtöötoast kui väga hea ümberkehastumisvõimega näitlejanna. Palusin tal mõelda oma isikliku elu läbielamistele, et väikest pisarat välja meelitada. Ja õnnestus! Psühhoterapeudi puhul otsustasime, et meile sobib ainult parimatest parim ja nii sai rolli kutsutud Eesti tuntuim psühhoanalüütik Endel Talvik.

Võttekoha puhul eeldasime ajatut-nostalgilist interjööri, mille leidsime Underi ja Tuglase kirjanduskeskusest. Loomulikult pidime sealsed vitriinid ja artefaktid kokku lükkama, aga puitpaneelidega vooderdatud hämar ruum, millele lisasime erootilise sisuga maalid, maskid ja tootemid, sai päris adekvaatne atmosfääriga, mis valitses Viinis asuvas Freudi majamuuseumis.

Klipi filmimisel nautisime reklaaminduses harva esinevat loomingulist vabadust. Klient ei istunud ärevalt kukil, et mis ja kuidas, vaid usaldas meid täielikult.


Vaata galeriid klipi valmimisest!

Jaga
Kommentaarid