Saagu valgusreostus: Mitte kõik ei taha valgemaid öid
(1)
Christopher Kyba 2017. aastal ilmunud tööst selgus, et kosmosesse jõudva valguse intensiivsus vähenes aastatel 2012–2016 vaid 16 riigis. Ligi pooltes maailma riikides jõudis selle hulk kahekordistuda. Kyba ja ta kolleegide hiljuti loodud kaardirakendus muudab valgusreostust mõõtvate satelliitide andmed paari hiireklõpsuga kättesaadavaks kõigile huvilistele.
Kuigi leedlambid võimaldaksid valgustada teid senisest tõhusamalt, on valgusreostus viimastel aastatel nende odavuse tõttu hoopis kasvanud.
"See on hea näide, kuidas millegi tõhusamaks ja odavamaks muutumine ei pruugi tuua kaasa raiskamise vähendamist. Vastupidi, inimesed tarbivad seda hoopis rohkem. Piltlikult on tekkinud järsku vajadus valgustada iga silda ja külakirikut," märkis Christopher Kyba, kes on Saksamaa GFZ geoteaduste uurimiskeskuse teadur.
"Ühelt poolt võiks aidata kasvatada see ühiskonna teadlikkust laiemalt. Teisalt on sellest kasu amatöörastronoomidele ja teadlastele. Näiteks võimaldab jälgida valgusreostus piirkondlikku arengut," märkis Kyba. Teadur nentis samas, et satelliidiandmetest üksinda ei piisa.
Pikka ja põhjalikku artiklit kaardirakendusest ja sealt nähtavatest andmetest loe edasi ERRi Novaatorist.
Kas ööde valgustamine on progress või regress?
Ei ole keeruline näha paremini valgustatud tänavatega inimkonnale kaasnevaid kasusid. Näiteks on leitud, et parem tänavavalgustus linnapiirkonnas on linnaplaneerimise seisukohast väga oluline turvalisuse mootor.
Kui tänavad on hästi valgustatud, on kurjategijatel keerulisem pahategusid teha - võimalus, et neid nähakse kasvab oluliselt. Piirkond muutub turvalisemaks.
Kindlasti on osale inimestest parem tänavavalgustus ja valge ümbruskond justkui valgusteraapia pimedatel talvekuudel, rääkimata sellest, et jalakäijate elu muutub lihtsamaks.
Kuid ilmselt on sama palju neidki, kes ööde kunstlikult valgustamist kuidagi progressina näha ei oska, ei saa või ei taha.
Forte toimetusele jagas enda kogemust üks pere, kelle maapiirkonnas asuvasse kodukanti ohtralt tänavavalgustust paigaldati.
Sellest kogemusest näeb selgelt, et mitte kõik ei taha rohkemat valgust ning tõusetub küsimus, kas tõepoolest on vaja tänavavalgustusega igal pool nii heldekäeliselt ümber käia?
Ma näen paremini, aga palju vähem
Fortele oma loo rääkinud pere on alati osanud näha pimedates talveöödes oma võlu. Ka sel aastal, alles üsna hiljuti õnnestus neil vaadelda näiteks virmalisi kolmel järjestikusel õhtul. Virmaliste vaatlus on nende peres ilus traditsioon juba aastaid.
Ja mitte ainult - õhtul üle taluõue näiteks sauna suunas jalutades võib jääda lummatuna taevasse vaatama. Olgu seal virmalised, tähed või planeedid, või lausa rändlinnud, kelle teekonna taustaks linnutee täies hiilguses särab - nii võib unustada kuhu minemas oldi.
Need on maainimese rõõmud, mida linnas ei saa kogeda. See on ühtlasi miski, mille pärast paljud turistid Eestisse tagasi tulla tahavad. Kesk-Euroopa linnades ei ole tähistaevast kunagi näha, sest valgusreostus on lihtsalt nii tugev. Üks suurlinna inimene vaatas augustiöösel Saaremaal taevasse ja nagu ta ise ütles sai temast parem inimene.
Aga nii mõnigi maakoht on suure elektrifitseerimise käigus saanud juurde tänavavalgustuse ning nüüd on sealgi liiga valge, enam ei näe taevast ega virmalisi. Jah, bussilt maha tulles kodu poole jalutades on justkui kindlam tunne, aga selle tunde tekitab ka korralik taskulamp.
Piirkond on usinalt valgustatud ja uksest välja astudes ei pimesta mitte pimedus vaid hele LED lampide valgusreostus. LED on energiasäästlik ja valgustab hästi, aga kas ikka peab ereda valguse igasse külanurka tooma?
Elu rütm läheb sassi
Võibolla mingi aja möödudes loodus ja loomad ka harjuvad uue olukorraga. Inimene harjuvat ju kõigega? Aga praegu, kui "sai valgus," tuleb ikka ja jälle käia öösel kanu õue pealt kokku korjamas, sest valgusreostuse juures, mis võimaldaks õues raamatutki lugeda, ei õnnestu linde veenda, et tegelikult on öö ja tuleks õrrele minna.
Heki ja põõsaste all varju otsivad linnud on stressis, ei mune enam, nokivad teineteiselt sulgi. Ja need, kes leidmata jäävad, külmuvad põõsaste all lihtsalt surnuks, sest talvel võib öösiti maapinna lähedal pakane olla neile liiga karm.
Rohkem valgust koos nutikate lahendustega, palun
Nurgataguste valgustamise trend kajastub ka eelviidatud valgusreostuse kaardil ning seda kõike konteksti pannes tekib rohkem küsimusi kui vastuseid.
Ühes riigi nurgas valgustatakse põõsad, puud ja külatänavad, teises Eestimaa otsas paisatakse õhku meeletu kogus süsihappegaasi, et seda kõike käigus hoida.
Looduse rütmi häirimisest oli juba juttu, aga lihtsalt posti püsti panemine ja lambi sinna otsa riputamine ainuüksi sel põhjusel, et see on võimalik ja et LED on säästlik, tundub jubeda raiskamisena.
Esimese asjana tahaks küsida, et miks ei võiks valgustamine toimuda läbimõeldumalt. Igaüks saab aru, et valgus on inimese jaoks turvalisuse looja pimedates öödes, aga mõneti tundub, et siin tehakse pool tehet.
Soomest saab head eeskuju
Hea küll, paneme lambi põlema, et oleks turvalisem. Aga miks peab ta põlema ka siis, kui inimest läheduses ei ole? Näiteks Soomes, Jyväskyläs on arutatud, proovitud ja rakendatudki intelligentset tänavavalgustust, mis rahulikul ajal põleb oluliselt nõrgema valgustugevusega või on sootuks välja lülitatud.
Soomlased leidsid, et intelligentse valgustusega saavutatav energiasääst on märkimisväärne. Eeltoodud näite pinnalt võib öelda, et kaasneks veel ka see kasu, et ühe piirkonna looduslik rütm ei lähe tuksi.
Miks ei tehta meilgi tänavavalgustust selliselt, et selle eredus kasvab, kui läheneb auto, jalakäija, aga mis ei sära keset ööd, kui loodus tahab puhata ja lähiümbruse inimesed tähti, virmalisi vaadelda.
Eriti pentsik tundub siia juurde mõte, et paljud inimesed maksavad reaalset raha, et minna koopasse pimeduse teraapiat saama. Päriselt ka! Sest maailmas kipub liiga valgeks minema ja vahepeal lihtsalt on pimedust vaja. Samamoodi nagu vahel on valgust vaja
