"Mängimishäire" nimekirja lisamise põhjuseks on organisatsiooni soov aidata arstidel defineerida, mis hetkest muutub kellegi mängusõltuvus probleemiks. Samuti peaks see aitama enda probleemi mõista inimestel, kes liigse mängimise küüsis on.

Selleks, et videomängude mängimine häireks klassifitseeruks, peab olema täidetud kolm tingimust: isik peab olema kaotanud kontrolli enda mänguharjumuste üle, ta on kaotanud huvi teiste asjade vastu ja jätkab mängimist isegi juhul, kui saab aru, et sellel on ta elule negatiivne mõju. Selleks, et oleks võimalik panna diagnoos, peaks selline muster kestma vähemalt üheaastase perioodi vältel.

See lisab videomängud probleemsete käitumismallide nimekirja, mis on võimelised panema inimest oma elu üle kontrolli kaotama. Veel kuuluvad nende hulka näiteks alkoholi tarbimine, suitsetamine, hasartmängud ja teised sõltuvused.

Mõned teadlased on aga arvamusel, et tegelikult on liigne videomängude mängimine hoopis vaimsete häirete tunnus, mitte eraldiseisev vaimne häire ning mängusõltuvuse tunnused on liialt abstraktsed, et diagnoosi panna.

Näiteks Ameerika Psühhiaatriaühingu (APA) teadlased ütlesid, et uurimistulemusi on siiani liialt vähe, et klassifikatsiooni luua: "Uuringud ei ole selgitanud, kuidas videomängusõltuvust defineerida, milliste sümptomite põhjal seda teha ja kas see esineb iseseisva vaimse häirena või on see lihtsalt osa suurematest vaimse tervisega seotud hädadest," ütles Ühing oma avalduses.

Lugusid sellest, kuidas inimestel on oma mänguharjumused käest ära läinud, on piisavalt ja seda ka Eesti tuntud inimeste hulgas. Näiteks tunnistas Leelo Tungal eelmisel aastal, et oli vahepeal videomängusõltuvuses ning just täna väitis end probleemi küüsis olevat ka tehnika- ja teadusportaali Geenius ajakirjanik Hans Lõugas.