Need oma valdkonna spetsid on NASA Goddardi kosmoseuuringute keskuse direktor Gavin Schmidt ja Rochesteri ülikooli füüsika- ja astronoomiaprofessor Adam Frank.

IFLScience kirjutab, et põhiküsimus, mille nad püstitasid, on see – kas me teaksime sellest, kui miljoneid aastaid tagasi oleks mõni teine eluvorm arenenud nii kaugele, et see oleks püstitanud võimsaid linnu, muutnud maastikke ja loonud oma tsivilisatsiooni? Ja kui midagi sellist eksisteeris, siis mis nende tegudest ja saavutustest tänaseni säilinud võiks olla? Kas selline ammu kadunud tsivilisatsioon oleks praegu tuvastatav?

Kui kaua mõjud püsivad?

Et ei Gavin ega Frank (ega ka keegi teine) pole ühegi teise inimeste-eelse Maal eksisteerinud kõrgtsivilisatsiooni kohta tõendeid leidnud, asusid nad vaatlema, missugust mõju me praegu liigina planeedile avaldame ja kui kaua need mõjud tuvastatavad on.

„Need küsimused panevad meid minevikust ja tulevikust ning sellest, kuidas üleplaneedilised tsivilisatsioonid tekkida ja kaduda võivad, hoopis teisiti mõtlema,“ ütles Schmidt. Ka aja mõõde muutub, sest meil on küll rohkelt tõendeid kadunud kultuuride kohta nende poolt jäetud monumentide ja varemete näol, ent need on vaid mõni tuhat aastat vanad. Asjad muutuvad oluliselt segasemaks, kui ajaratas näiteks sada miljonit aastat tagasi veeretada.

"Dr. Whost" nime laenanud nn siluri hüpoteesi raames esitasid Schmidt ja Frank küsimuse: millised jäljed jätnuks tsivilisatsioon, mis oleks Maal kestnud näiteks 100 000 aastat, ent need 100 000 aastat oleks olnud tänasest hetkest umbes 60 miljonit aastat tagasi?

Energiakasutus defineerib

Eurekalert ütleb, et hüpoteesis defineerivad Frank ja Schmidt tsivilisatsiooni selle energiakasutuse järgi. Inimesed on praegu sisenemas geoloogilisse ajastikku, mida võib nimetada antropotseeniks – see tähendab perioodi, mil inimtegevus kliimat ja keskkonda väga tugevalt mõjutab. Liigina jätame praegu endast maha jälgi, mis on 100 miljoni aasta pärast tuvastatavad. Inimtegevus on täielikult muutnud lämmastikuringet (see on lämmastiku ja selle ühendite tsükliline liikumine eluta ja eluslooduse elementide vahel ökosüsteemis).

Süsinikuringe on mõistagi samuti muutunud – osalt fossiilkütuste põletamise tõttu, osalt tohutu hulga plastiku tõttu, mida me tootnud oleme. On teadlaseid, kes spekuleerivad, et meie toodetud plastikust võib ühel hetkel lausa uut sorti kivim tekkida – ja kõik need muudatused on märgatavad ka kaugel-kaugel tulevikus. Sünteetiline reostus ja näiteks steroidid säilivad samuti väga-väga kaua. Radioaktiivsete materjalide kasutus jätab samuti jälje, mida on geoloogiliselt võimalik mõnel puhul isegi miljonite aastata pärast tuvastada.

Niisiis - kui praegune inimtsivilisatsioon peaks mingil põhjusel hävima (mis arvestades meie üldist käitumist pole võimatu), siis millalgi miljonite aastate pärast hüpoteetiliselt tekkivad uued mõistuslikud olendid võiksid meie eksistentsi geoloogiliste tõendite põhjal kinnitada küll.

Vastust Maa mineviku kohta ei anta

Vastust põhiküsimusele - kas Maal võis intelligentne tsivilisatsioon eksisteerida ja milline võinuks olla nende jäetud jälg - Schmidt ja Frank ei anna. Hüpoteesi näol lisavad nad lihtsalt huvitava mõttenurga, mida tasub silmas pidada tulevikus teisi planeete uurides ja ehk ka meie kaugele minevikule mõeldes.

Kaugeid planeete uurides võib just selliste viidete järgi otsida neil võib-olla kunagi eksisteerinud, kuid ammu kadunud tsivilisatsioone. Selline avaram mõte on oluline seepärast, et me oleme tavaliselt proovinud alati otsida Maa enam-vähem täpseid analooge. Ent mis siis, kui mõnel planeedil eksisteeris ja ja õitses kõrgtsivilisatsioon millalgi miljoneid aastaid tagasi?

„Me teame, et varajane Marss ja võib-olla ka varajane Veenus olid praegusest palju elusoosivamad ja kavas on ühel päeval läbi sealsete geoloogiliste setete puurida,“ ütles Gavin Schmidt. „See (siluri hüpotees - Forte) aitab meil mõtestada, mida täpselt otsida.“

Franki ja Schmidti teadusartikkel avaldati ajakirjas International Journal of Astrobiology.